Õnnelik prints

Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil pole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad. Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.