Sügis 1767. Kummalistest teadetest võõraste kohta, kes Turu saarestiku asukaid kimbutamas käivad, saab alguse juurdlus, mille väliseks ajendiks hoopis suur laevarööv Kolga mõisa vetes. Uurimine viib kolleegiuminõunik de Hio ja tema vana teenri Reinu Peterburist nende kodusaarele Hiiumaale, kus põrgatakse aga sootuks ootamatutele asjaoludele, nii et mõlema mehe elugi ohtu satub. „Ta tuleb alati koos kasvava kuuga. Nagu eikusagilt. Vaikselt. Aga halastamatult. Ja kui ta juba kohal on, siis pole tema eest enam pääsu.“ Keegi vist räägib nii. Aga võib-olla ka mitte, võib-olla on see nõnda ainult mu luuludes. Näen ja kõnelen nüüd inimestega, keda siin kuidagi ei saa olla, mõni pole enam siinilmaski. Luigeparved lendavad üksteise järel üle, aeg-ajalt tuututades. Laululuiged, Soomest, mitte meie omad. „Kuus püssi,“ öeldakse. „Kõpust saab veel kolm.“ Järg ajaloolisele krimiromaanile „Sootuks teised saared” ning loole kuritööst ja karistusest „Vähem tead…”. Raamatu ilmumist toetas Eesti Kultuurkapital.