„Ta ei kaoks lihtsalt niiviisi jäljetult!“ hüüdis Kate, pea käte vahel. „Midagi on valesti, ma tunnen seda. Ma pean ta leidma, enne kui on liiga hilja…“ Kui Kate oma elu kõige hullemal päeval Theoga kohtub, on armumine viimane, mida ta oodata oskab. Istudes rongis lõksus, lootes meeleheitlikult jõuda oma venna juurde enne, kui too viimase hingetõmbe teeb, suudab Kate vaevu säilitada rahu, kuid minutid aina tiksuvad. Siis pakub talle abi lahke naeratusega Theo. Ja kui too aitab Kateʼil tema elu kõige tumedamal päeval haiglasse jõuda, tunneb Kate rinnus midagi helendavat. Ajal, mil Kate murdunud südant ravib, ei lahku Theo tema kõrvalt. Iga päev rõõmustab mees teda millegagi – spontaansed kohtingud haigla sööklas, romantilised nädalavahetused tähtede all. Mehe soojadesse pruunidesse silmadesse vaadates tunneb Kate sügavamat rahu, kui ta juba aastaid oli tundnud, ning ta teab, et on lõpuks leidnud õnne… Kuid siis Theo kaob. Kateʼi kõned jäävad vastamata, mehe maja on pime ja tühi. Ükskõik mida sõbrad ütlevad, teab Kate, et midagi on valesti. Theo lahkumist peab olema võimalik selgitada. Võtnud nõuks armastatud mees leida, alustab Kate tema otsinguid. Kuid saades teada tõe mehe kadumise taga, murdub Kateʼi süda veel kord. Sest Theo, kes oli lubanud Kateʼi kaitsta, pidi nimelt selle lubaduse pärast Kateʼi jätma… Kas Kate suudab tõega silmitsi seista ja leiab Theo enne, kui on liiga hilja?