Kaptenmajor Bruno Aleksander Linnebergi teatakse peamiselt Eesti mereväe viimase staabiülemana. Tema näol oli tegemist Eesti Vabariigi mereväe ühe silmapaistvama ohvitseriga, kelle teenistusaastad jäid kahe maailmasõja vahelisse perioodi. Juba kooliõpilasena osales ta Vabadussõja lahingutes ning teda autasustati isikliku vapruse eest Vabadusristiga. Nooremohvitserina oli ta üks esimesi Eesti sõjaväelasi, kellel avanes võimalus omandada sõjaline haridus välisriigis. Mereväeohvitserina teenis Bruno Linneberg mererelvastuse spetsialisti, navigatsiooniohvitseri ja mitme sõjalaeva komandörina ning tegutses sõjaväeluure valdkonnas. Bruno Linnebergi 22-aastase teenistuskäigu põhjal saab anda ka üldisema ülevaate nooremohvitseri kujunemisest Eesti Merejõududes. Ühtlasi püütakse raamatus anda ettekujutus sellest, kuidas väikeriigi juhtiv sõjaväelane pidi Eesti Vabariigi jaoks saatuslikel aastatel 1939–1940 langetama raskeid valikuid. Raamat põhineb peamiselt Eesti Rahvusarhiivis ja Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatel dokumentidel, kaasaegsete mälestustel ja omaaegses ajakirjanduses avaldatul, millele Linnebergi suguvõsa on täiendust pakkunud omapoolse fotomaterjali ning perekonnapärimustega.