Palumaad ja rannahääled

„Mind rahuldab mu metsapõue kaja ja seda ma kuulan läbi eluea.“ Paul Haavaoks „Külvikuu“ Oma kodukandi esiluuletaja Paul Haavaoksa (1924–1983) loodud Setomaa looduspiltides on midagi, mis on justkui ammugi nähtud, kuid aja jooksul unustuse hõlma kadunud ... Võib leida mälukillu lapsepõlvest pärit metsalõhnadest, mida enam pole kaua aega tundnud. Luuletaja sõnad panevad mõtlema hääbuvale, mida siiski saab elus hoida, kui vaid tahta. Tema luulet lugedes on kuulda tasaseid samme krabiseval samblal, männiokste sahinat, Peipsi lainete müha ja rannahääli. Samas toovad nukrust taluakende tuhmuvad silmad, aga ometi jääb lõpuks kõlama see ilus mõte „kõrvuti käivad nad – ootus ja lootus“.