Pille-Riin

Wimbergi proosaraamat "Pille-Riin" räägib ühe 11-aastase tüdruku elust. See raamat on liiga hajus, et seda saaks nimetada romaaniks, aga ka liiga kompaktne, et olla jutukogu. See on liiga täiskasvanulik, et olla õige lasteraamat, aga samas ka liiga lapsemeelne, et olla päris suurte inimeste raamat. See on kõigi raamat, kogu pere raamat. Suurteraamat lastele ja lasteraamat suurtele. Kord kirjutab autor just nagu laste unejuttu, siis jälle laseb ennast kanda karakterite psühholoogilise uurimise hasardist. Selles raamatus on rõõmu, lihtsust, vaikust, lõhnu, unistusi, päikest, kevadet, õhtuid, toa seinast välja hüppavaid elevante, pesumasina garantiikirju ja prantsuskeelseid laulukesi. See raamat ei pruugi istuda mõnelegi, kuid arvatavasti meeldib see küll neile, kellele meeldis autori eelmine proosaraamat, romaan „Lipamäe” (2002).