Pragmapoeetika

Pragmapoeetika kui teos ja uurimisala rakendab poeetikateooria loomisel keeletegevusõpetust, viimast omakorda poeetikaanalüüsi andmetega rikastades. Ilukirjandus põhineb kujundlikul keelekasutusel, mistőttu selle mistahes käsitlus peaks arvestama keelepragmaatikat või laiemalt üldist semantikat, mis liidab tähendus- ja keeletegevusõpetuse. Pragmapoeetika seob kirjandusteadusliku poeetika ja retoorika õpetuse üldise keeleuurimise ehk semiootikaga: süntaksi, semantika ja pragmaatika uurimisega - rõhuasetusega küll viimasel, kuid mitte ainult. Pragmapoeetika lähtub analüütilisest keelefilosoofiast – Gottlob Frege loodud tähenduse ja osutuse eristamise meetodist. Kuigi loogikapärane lähenemine, olles Pragmapoeetika valik, ei ole uurimisalale vältimatu, pakub see kindlaid metoodilise ranguse ja läbipaistvuse eeldusi, ulatudes Immanuel Kanti teaduslikkuse nõude – rajaneda matemaatikal – vőimaliku täitmiseni.
"Pragmapoeetika" jaguneb nelja osasse, milles ühelt poolt tutvustatakse, teisalt arendatakse (Eestis endiselt vaevu tuntud) deiksise ehk indeksilisuse, kõneaktide, implikatuuride ja fiktsionaalsuse teooriat. Raamat lõpeb poeetiliste kõnetegude ja kahe konteksti teooriaga. Pragmapoeetika ei erista filosoofiat filoloogiast (ja vastupidi).