Res musica nr 17

Res Musica 17. numbri teema on muusikateater ja muusika teatris, täpsemalt olulised nihkeid teatri- ja muusikateaduse paradigmas. Teatriteadlased tegelevad järjest rohkem muusikaliste mõistetega, muusikateadlased leiavad töövahendeid teatriteaduse tööriistakastist. Uued kesksed mõisted on muusikalisus, helimaastik ja muusikaliseks muutmine. Muusikalisust, muusika ja helide toimimist sõnateatris käsitlevad oma artiklites Hedi-Liis Toome ja Anneli Saro, Luule Epner keskendub helimaastikele Lauri Lagle lavastustes. Liis Kibuspuu vaatleb performance’i-kunsti muusikateatri võtmes. Kerri Kotta uurib muusika ja teatri suhet Semperi-Ojasoo-Eltsi lavastuses „Macbeth“ ning Madli Pesti ja Kristel Pappel käsitlevad muusika funktsioone Ojasoo lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus“. Veeda Kala ja Marju Raju kirjutavad ooperilauljate tekstiselgusest. Numbrit raamistavad Aurora Ruusi artikkel heliteose autonoomia ideest ning Aleksandra Dolgopolova tekst 17.–18. sajandi muusiku David Kellneri tegevusest ja temaga seotud erilisest pillist cembal d’amour’ist. Numbris leidub ka intervjuu (ooperi)heliloojate Helena Tulve ja Tatjana Kozlova-Johannesega. Res Musica 17 põhineb Eesti Teatriuurijate ja ‑kriitikute Ühenduse novembris 2023 toimunud aastakonverentsi ettekannetel, artiklid on eesti keeles ingliskeelsete resümeedega. Lisaks sisaldab aastaraamat järelehüüet kauaaegsele kolleegiumi liikmele Avo Sõmerile, seitset raamatuarvustust ning Eesti Muusikateaduse Seltsi sündmuste kroonikat. Numbri koostasid Kristel Pappel ja Madli Pesti. Res Musica on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Muusikateaduse Seltsi aastaraamat.