Rosaarium

„Rosaarium” on lugu tüdrukust, kelle juured on metsapinnas, kloostrist täis nunni, kes elavad valgustoidust, ja botaanikust, kes otsib ebatavaliste omadustega roosi. See on muinasjutuliselt vohav suguvõsaromaan, mille sündmustik saab alguse 19. sajandi lõpu ürgmetsas, kuhu põgeneb perekond Poola külakesest ja kuhu saabub jahti pidama Vene keisri poeg. Kahekümnendal sajandil satub põgenike järglastega kokku botaanik Johanne/Johannes, kes otsib taimede kaudu tõestust mandrite triivi teooriale ja hiidmandri Pangaea olemasolule. Loo kolmandas osas sõidavad Johanne järeltulijad USAsse tema sajandat sünnipäeva tähistama, ent too on kadunud. Otsingud maja ümbruses, triiphoones ja metsas annavad aimu Johanne mõistatuslikust tööst, ent salapära tundub vaid süvenevat ja pilguheit tulevikku on ühtaegu heidutav ja õrnalt lootusrikas. „Rosaarium” on avastusretk mitme mandri taimemaailmas, lugu, kus võrsub eluvorm, milles inimene ja taim olemuslikult ühte põimuvad. Poeetiline ja ärevaks tegev lugu inimese ja looduse vahekorrast, mis on jutustatud ainulaadsel viisil. Charlotte Weitze (snd 1974) on taani proosa- ja näitekirjanik, kes debüteeris aastal 1996 jutukoguga „Skifting” („Äravahetatud laps”) ja pälvis selle eest maineka Bogforumi debüüdiauhinna. Ta on õppinud Kopenhaageni ülikoolis folkloristikat ja tema loomingus põimub tihtipeale argisus muinasjutulise ja müütilisega. Charlotte Weitze on tuntud ka kliimaküsimuste tundliku käsitlemise poolest ilukirjanduses, näiteks 2016. aastal ilmunud romaanis „Den afskyelige” („Põlastusväärne”). Eesti keeles on varem ilmunud jutukogu „Pimeduse pärusmaa” (2008). „See on paljusid põlvkondi läbiv saaga metsast, taimedest ja inimestest, hulgast imelikest armastustest ja sellest, et maailm on asümmeetriline õige mitut pidi. Charlotte Weitze kirjutab botaanilistest kvääridest – taimedest, kes on inimeste moodi, ja inimestest, kes on taimede moodi, vaaremast, kes on samal ajal ka vaarisa, inimestest, keda pole koerte jaoks olemas, ja roosist, keda nuusutades nuusutad sa iseennast. See on lugu lähikontaktist teise tsivilisatsiooniga, aga siin ei ole võitlust, see on naiselik lähikontakt, tütarlapselikult soe, niiske ja aldis elule.” – Peeter Laurits