Saksamaa käib maha

Thilo Sarrazini raamat „Saksamaa käib maha” räägib ausalt ja avameelselt Euroopa rikkaimat riiki vaevavatest probleemidest. Saksamaa on rahvusriik, sakslased suurrahvas ja sellisena ei saa nad jätta endalt küsimata, kas ja millisena saksa rahvus säilib, milline võiks olla Saksamaa ja Saksa riigi tulevik. Etniliste sakslaste arv aga väheneb ning elanikkonnast moodustavad üha suurema osa sisserändajad ja nende järeltulijad. Thilo Sarrazini teeb see kõik murelikuks. Aga mitte ainult: selles Saksamaad vapustanud ülipopulaarses raamatus on Sarrazin vaadelnud, uurinud, kogunud mitmesuguseid andmeid ja teinud prognoose. Milline on Saksamaa saja aasta pärast? Sotsiaaldemokraadid arutasid kahel korral Sarrazini väljaviskamist oma parteist, kuid ei leidnud „põhjust”. Türklasest lokaalipidaja Berliin-Kreuzbergis, kes Sarrazini debateerima kutsus, oli sunnitud ta oma kundede ehtanatoolialiku surve tõttu veel enne debatti minema saatma. Pole liialdus väita, et raamat raputas põhjalikult ettekujutust Saksamaast kui lõpmatu heaolu ühiskonnast. Tiit Matsulevitš Kui eestlased Londonis, Malmös, Berliinis iseloomustavad sealset elu, ei saa nad mööda muslimistest. Muutused Lääne- ja Põhja-Euroopa riikide suurlinnade rahvastikus pole tagasipööratavad. Nii tundus kummaline, kuivõrd on veninud Rootsis, Hollandis, Suurbritannias ja mujal Thilo Sarrazini raamatu „Saksamaa käib maha” tõlkimine. Minu meelest on raamat koos küllusliku statistikaga ülihuvitav, mõnes mõttes ka hoiatav. Hans H. Luik Thilo Sarrazin on sündinud Ida-Saksamaal Geras arsti perekonnas. Ta kasvas üles Recklinghausenis Põhja-Reini-Vestfaalis ja lõpetas majandusteadlasena Bonni ülikooli. Aastatel 1975–1990 töötas ta Saksamaa rahandusministeeriumis ja oli aastast 1981 ministri büroo juhataja; teda on tunnustatud DDR-i ja Saksamaa Liitvabariigi 1990. aasta juulis alla kirjutatud rahandus-, majandus- ja sotsiaaluniooni ettevalmistamise eest. Aastatel 1991–1997 oli ta Reinimaa-Pfalzi liidumaa rahanduse riigisekretär, 2001–2009 Berliini rahandussenaator. Tema teeneks loetakse Berliini eelarve karmide kokkuhoiuabinõudega tasakaalustamist (esmakordselt pärast 1949. aastat). 2009. aastal nimetati ta Saksa Liidupanga juhatuse liikmeks, kus ta vastutas sularahavaldkonna eest