„Kell oli 6.30. Telefonihelin. Kuulsin toru teises otsas nuttu: „Tõuse üles, sõda on alanud.”
„Kuidas nii? Missugune sõda?”
„Venemaa tungis meile kallale.”
Jooksime iga päev allikateni, mille lähedale heitsid lennukid pomme. Läbi linna oma kodu poole minnes nägime iga korraga üha suuremat hävingut. Täna üllatud, et üks elamurajoon on veel purustamata, aga ülehomme näed kibedusega, et saatus ei lähe ühestki majast mööda, kõik lõhutakse ja kõik hävib, see võtab lihtsalt aega.
Ühel hetkel kaotasid inimesed kõik. Neilt võeti valgus, vesi, gaas, informatsioon, toit ja hügieenitarbed, ning mis kõige tähtsam – tulevik ja olevik.“
Mariupolis elanud ajakirjanik Tetjana Himitš kirjeldab raamatus, kuidas sõda neile iga päeva ja lausa tunniga lähemale jõudis, kuidas nad otsustasid purustamisele määratud linnast põgeneda ja kuidas nad lõpuks Eesti väikelinna Haapsalusse jõudsid. Riiki, „kuhu me ei unistanudki sattuda. Mina ja mu abikaasa, mees, kes plaanis kuni pensionini Mariupolis elada“.
Tetjana päevikulaadses raamatus leiavad koha ka mõtted kodumaale jäänud tuttavate edasisest saatusest ning muljed Eestist: „Kuigi mul on omad probleemid, ei anna minu olukorda võrreldagi sellega, mis toimub minu kodumaal. Ja ma ei saa kurta. See oleks lihtsalt rumal. Karistuseks imelise elu eest piinan end uudistega. Portsjon, veel üks portsjon. Nad äratavad minus kõikehõlmava süütunde. Inimesed surid jätkuvalt, kui mina kõndisin, sõin või magasin.“
