Südame sunnil. Desmond Dossi lugu

5. mai 1945, Okinawa. Vaenlase suurtükid, kahurid ja kuulipildujad niitsid 77. jalaväedivisjoni B-kompanii mehi. Peaaegu koheselt langes 75 ameerika sõdurit haavatutena ning ülejäänud sunniti põgenema. Astangule jäid vaid jaapanlased, vigastatud ameeriklased ja Desmond T. Doss. /.../ Järgmised viis tundi hoolitses Doss vigastatute haavade eest, vedas nad astangu servale ning lasi nad köiega alla. Nende viie tunni jooksul oli Desmondi peas vaid üks mõte. Ta palvetas: „Jumal, aita mul veel üks päästa. Veel üks!” Seda, kui paljude meeste elu Desmond Doss tol päeval päästis, ei tea keegi muu, kui Jumal. 155 mehest jõudis omal jõul tagasi vaid 55. Ohvitserid pakkusid, et see sõjaväeteenistusest keelduja, kes oleks peaaegu tribunali alla saadetud või armeeteenistuseks sobimatuna koju saadetud, päästis tol päeval sada meest. Desmondi vastus sellele pakkumisele oli: „Neid ei saanud olla enam kui viiskümmend. Mul ei oleks olnud aega saja mehe päästmiseks.” *** Kangelaseks saamine eeldab seda, et sa oled õigel ajal õiges kohas ja teed õiget asja. Mõnikord polegi rohkem vaja ning tegu, mis muudab inimeste elusid (või maailma) saab tehtud. Sellised kangelased ei tea ise ka, miks täpselt nii läks. Ja tavaliselt on sellised kangelased ühekordsed kangelased. Desmond Doss on teistsugune kangelane. Kuigi ka tema pidi tegema õiget asja õiges kohas ja õigel ajal, räägib tema lugu sellest, et juhusel oli vaid väga väike osa. Ja hoolimata sellest, et kangelaseks ei saa õppida, on ettevalmistusel ja oma tõelistele väärtustele kindlaks jäämisel, suur roll. Desmond Dossi lugu räägib just sellisest kangelasest.