Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid

Kas eesti kultuuril on ühtne ja läbi aegade muutumatu tuum, mis end igas uues ajaloolises situatsioonis veidi erinevalt ilmutab? Või ongi hoopis ootuspärane, et iga kultuur muutub aja jooksul tundmatuseni? Kas “naiselikkus” ja “mehelikkus” on universaalsed, üldinimlikud, bioloogilisest aluspõhjast tingitud mõisted? Või sõltuvad ka need alati konkreetsest kultuurist? Ja mis üldse on kultuur? Kas inimene peab selle alati omaks võtma kui paratamatuse? Või on see midagi, mida ühe ühiskonna liikmed kogu aeg kollektiivselt ümber teevad? Teoreetilised vaidlused eksivad harva päeva- ja nädalalehtede veergudele. Ühe ilmeka erandi pakub 2017. aasta lõpul Eesti ajakirjanduses puhkenud sotsiaalse konstruktivismi debatt, mis kestis üle aasta ja mis on nüüd tänuväärselt koondatud ühtede kaante vahele koos mõne olulise täiendusega. Kogu oma suures kirevuses, akadeemilistest argumentidest publitsistliku plärtsumiseni, pakub see lugejale hea võimaluse kujundada omaenda seisukoht mitmes sotsiaalse filosoofia sõlmküsimuses. — Marek Tamm, ajaloolane Kõige moodsamad ja teravamad tänapäeva probleemid, mille üle murravad piike nii ühiskonnauurijad ja kultuurikriitikud kui ka murelikud lihtkodanikud, on tihtipeale vähemalt osalt ka väga vanad, et mitte öelda iidsed küsimused. Mis on tegelik? On see “objektiivne reaalsus”, mis ei sõltu subjektide arvamustest selle kohta, või on see üksnes mentaalne konstruktsioon, mis asendab tegelikkust, kas seda varjates või sootuks selle asemele astudes, nii et mentaalne — või kui soovite, sotsiaalne — konstruktsioon ongi ainus reaalsus. Kultuuriloolasele meenuvad kohe realistide ja nominalistide tulised debatid keskajal, ja veel palju varasem Kratylose ja Hermogenese väitlus selle üle, kas asjade nimed on asjadega seotud loomuse või üksnes kokkuleppe poolest (st on sotsiaalsed konstruktsioonid). Seda põnevam on kultuuriuurijale jälgida tänapäevast debatti eesti ühiskonnas, millest antud kogumik annab suurepärase ülevaate. — Mihhail Lotman, kultuurisemiootik