Joonas Kollo ulmelugu „Tilk tõrva tulevikku“ on autori nägemust Eestimaa ja kogu maailma tulevikust. Küllaltki utoopiline, kuid kindlasti oma vimkadega. Selles loos kujutatutud sündmused on üks võimalikest stsenaariumitest – Eesti ja kogu maailm 80 aasta pärast 22. sajandi esimesel aastal, mil paljud tänapäeval inimkonda vaevavad probleemid on juba lahendatud ning ühiskond on võtnud uue, õigema kursi. Kuid siiski pole kõik nii lihtne ja roosiline, kui esialgu võib tunduda. 22. sajandi algus kätkeb endas suurepäraseid tehnoloogilisi edusamme ja inimkonna pühendumust teadusele. Termotuumareaktorid on saanud juhtivaks energiaallikaks, tootes keskkonnasõbralikku energiat. Nutiseadmed on valmistatud painduvast materjalist, muutes need veelgi mugavamaks. Ökoelektrifarmid on välja töötatud, et toota keskkonnasõbralikult ja jätkusuutlikult toitu ning energiaressursse. Tehnoloogia on tugevalt põimunud inimeste igapäevaellu ja teaduse areng on inimkonna peamine eesmärk. Mattheus Toom, 28-aastane entusiastlik noor Eesti Füüsika Instituudi (EFI) teadlane oli pühendunud oma tööle teleportatsiooni osakonnas ning tema kirg ja uudishimu teaduse vastu olid kõigile näha. Katsetused olid paljulubavad, kuid varsti saab ta teada, et EFI välilaboris on ühe suurima teleporteriga juhtunud intsident, mille tagajärjel moodustusid välilabori ümber tundmatud ohtlikud anomaaliad. Mattheus osaleb ekspeditsioonides, uurimaks ohtlikke anomaaliaid, kuni jõuab väga kummalise avastuseni. Joonas Kollo (1993) on algaja ulmekirjanik, „Tilk tõrva tulevikku“ on tema debüütromaan.