„Triloogia“ koosneb kolmest üksteisel põhinevast lühiromaanist. „Unetu“ jutustab kahest noorest inimesest, Aslest ja Alidast, kes kiinduvad teineteisesse juba esimesel kohtumisel ja kasvavad lahutamatult kokku. „Olavi unenäod“ jätkab Asle ja Alida lugu, ent nüüd kannavad nad nimesid Olav ja Åsta. „Õhtuväsimus“ on vana naise, Alida tagasivaade elule. Fosse kirjutamise stiili iseloomustavad sõna- ja lausekordused, mis annavad tekstile oma rütmi. Vaatamata minimalistlikule keelele on tekstil võimas tundelaeng, mis loob lugedes erilise, fosseliku seisundi. Väheste vahenditega suudab ta öelda mõtlemapanevalt palju. Romaanides vahetuvad tegelikkus ja unenäod, elu ja surm, esineb mõttelisi rännakuid ajas ja ruumis, metafüüsilist dimensiooni, piibellikku allusiooni. Neis on juttu igikestvast armastusest, halastusest ja leppimatusest. Fosse kirjutab elu mitmekihilisusest, sellest, mis jääb inimese sünni ja surma vahele, kirjutab üksindusest ja igatsusest, kannatusest ja kaotusvalust, aga ka usust, lootusest ja armastusest. „Triloogia“ eest pälvis ta Põhjamaade Nõukogu 2015. aasta kirjandusauhinna. Jon Fosse (1959) on Norra kirjanik ja dramaturg, enim mängitud kaasaja autoreid maailmas. 2023. aastal tunnustati teda Nobeli kirjandusauhinnaga. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid „Pelgupaik” (2001), „See on Ales” (2008), „Triloogia” (2017), „Teine nimi. Septoloogia I‒II“ (2023) ja „Valendus“ (2024).