Tüdruk, kes ma olin

„KUI ESIMESEL KORRAL EI ÕNNESTU, SIIS PÜÜA IKKA JA JÄLLE UUESTI.“ Alexis Spencer on oma ebaõnnestumiste ja puudujääkide ratsionaliseerimiseks valmis kasutama mis tahes tsitaate. Lähimad sõbrad on jäänud kaugeks mälestuseks ja kolledžiaegne võlg ootab ikka veel tasumist, aga sellest pole lugu, sest „ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik“. Kui Alexis kaotab aga töö ja peigmehe samal päeval, pole enam ühtegi piisavalt mõjuvat tsitaati, mis aitaks olukorrast üle olla. Endale omaselt süüdistab ta hädades teisi, sealhulgas oma nooremat mina, kes oleks pidanud rohkem pingutama. Ennast haletsedes leiab Alexis kolledžiajast pärit viinapudeli ja hakkab muresid uputama. Ent seekord ei ärka ta kodus ega isegi samas linnas. Tegelikult isegi mitte samal aastal. Alexis ärkab kolledžilinnas aastal 2002. Ta usub, et nüüd on tal võimalus minevikuvigu parandada, ja ta suundub ühiselamusse, kus satub silmitsi oma taltsutamatu kaheksateistaastase minaga, kes nimetab ennast Lexiks, sest nii on „seksikam“. Kohanemine eluga 2000. aastate alguses on kogu seikluse juures kõige lihtsam. Toimetulek Lexiga osutub sootuks keerukamaks. Nad võivad olla üks ja sama isik, aga erinevad teineteisest kui öö ja päev. Nüüd peavad Alexis ja Lexi õppima läbi saama ja leppima asjaoluga, et mõnda asja ei saa kunagi parandada, aga oma elu paremaks muuta saab küll.