Inglise kirjandusklassiku viimane tema eluajal ilmunud raamat "Üksnes minu enda rõõmuks" (1962) ei ole mitte üksnes juturaamat, vaid samal ajal ka eksklusiivne album, kus Maugham võtab jutuks oma suurepärase maalikollektsiooni, mille täiustamisega ta oli tegelenud omaenda rõõmuks üle viiekümne aasta.
Kui tahaksite heita ühe lummava pilgu Maughami ellu, tema isiksusele ja tema maalikollektsioonile, siis sellest paremat raamatut on raske soovitada. Maestro paotab siin korraks ust oma eraellu läbi oma maalikollektsiooni, jutustades lühikese loo niihästi iga tema kollektsiooni kuulunud 37 maali kui ka raamatu kaanel oleva portree kohta. Tekstile võiks ette heita, et see on liiga lühike, kuid Maugham on alati hiilanud võimega öelda väga palju väga väheste sõnadega, ja just seda ta selles raamatus teebki.
Üksnes minu enda rõõmuks on kirjutatud humoorikas stiilis ning on tulvil lõbusaid seiku ja anekdoote niihästi piltide kui ka neid maalinud kunstnike kohta. Igast lausest paistab välja, et Maugham on nautinud selle raamatu kirjutamist üliväga. Kõige tähelepanuväärsem nende lugude kohta on aga see, et lisaks maalidele ja kunstnikele jutustavad nad üsna palju ka Maughami enda kohta...