Jõulumuinasjuttude konkursi võidutööd

Liisa salapärased jõulud Autor: Emma Demonnazi
Vanus: 9-aastane

Detsembri algul läksin oma perega Saaremaale vanaisa ja vanaema juurde. Lennukis oli raske oodata kuni me Eestisse jõuame, kogu lennuaja tüütasid mind mu väikevend ja väike õde. Vahel tuli stjuuardess vaatama, kas me pahandusi ei tee. Mõned tunnid hiljem me maandusime Tallinna lennujaama, kuid pidime veel auto ja praamiga üle mere sõitma, et kohale jõuda. Praamiga polnud üldse igav sõita - me ostsime jäätist ja vaatlesime jäätunud merd. Tunnike hiljem olime vanaema ja vanaisa maja juures. Me jooksime autost välja ja hüppasime vanaemale ja vanaisale kaela.

Kui me lumelossi nägime, mille onu Tom meile ehitanud oli, siis tormasime sinna ja hakkasime mängima. Kui me olime sellest ära tüdinud, hakkasime lumesõda mängima. Varsti kutsusid vanemad meid frikadellisuppi sööma ja magustoiduks oli kohuke. Kuna vanaema maja on väike, pidin ma pööningul magama. Mu väikevend ja mu õde magasid veranda peal ja vanemad elutoas diivani peal. Öösel oli mul natukene hirmus, sest oli veel detsember ja ma kartsin, et päkapikk unustab mu ära, kuna ma ei maganud kodus. Kust ta peaks mind otsima? Kui ma hakkasin magama jääma, kuulsin sahinat. See tuli õuest. Keegi tuli aknast tuppa ja ma tahtsin karjuda, aga hirm oli nii suur, et ei saanud häältki teha. Ma võtsin sussid kaissu, sest mul polnud kaisulooma. Mõni hetk hiljem nuttis keegi suure kapi taga. Ma võtsin taskulambi ja liikusin aeglaselt ringi kuni kohtusin väikese mehikesega. Ta nuttis veel valjemini kui enne ja ma küsisin talt hääle värisedes: „Miks sa nutad?“ Väike mees lõpetas nutmise ja ütles mulle : „Ma…m…a nutan, sest jõuluvana ütles mulle, et ma pean need kommid lastele viima täna öösel, aga kõik need kommid on mulle liiga rasked! Ma ei saa sellega kunagi hakkama!“ Ütlesin mehikesele, et ma saan teda aidata. Ma küsisin talt : „Mis su nimi on?“ „ma olen Tuti“ ütles ta. „Mina olen Liisa,“ ütlesin lahkelt. Siis me hiilisime vaikselt riidekirstuni, kus vanaema hoidis voodilinu ja päkapikk avas selle küljes oleva väikese ukse, mida ma kunagi ei olnud veel tähele pannud. „Hüppa sisse!“ ütles päkapikk. Paar sekundit hiljem ma hüppasin sisse ja ta tegi sama. Ma otsekui kukkusin värvilisse auku, kus ma ei tundnud oma käsi ega jalgu, ma ei tundnud üldse oma keha. Mõni minut hiljem me potsatasime lumme. „See auk tõi meid põhjapoolusele,“ ütles päkapikk. Me seisime ilusa punase maja juures. “Seal on kommide ja kingituste vabrik, kus kõik päkapikud valmistavad komme ja kingitusi.“ Ma küsisin „Miks me siia tulime?“ „Kuna siin on Kiirkompu, aga see on katki.“ Ma ei saanud päriselt aru mis see Kiirkompu on ja küsisin „Mis see Kiirkompu on?“ „See on masin mida päkapikud kasutavad, et lastele komme jagada. Igal päkapikul on üks Kiirkompu, aga minu oma on katki.“ Ta nuttis veel natukene aega ja ma ütlesin: „Ma saan sul aidata see ära parandada.“ Ta muutus rõõmsamaks ja ta ütles, et me võime minna tema majja. Tutil oli väike maja (palju väiksem kui vanaema oma). Kahjuks ma ei saanud sisse, kuna uks oli kümme sentimeetrit pikk. Kui päkapikk tuli mõne minuti pärast majast välja koos oma katkise Kiirkompuga, oli mul tunne, et seda on lihtne parandada. Kunagi skautides käies oli meile õpetatud kuidas katkiseid asju korda teha. Me läksime mänguasjade ja kommide vabriku majja. Uksed olid seekord mulle paraja suurusega, kuna jõuluvana pidi ka sinna sisse mahtuma. Seal nägin ma tuhandeid päkapikke, kes töötasid masinatega. Ma istusin väikese laua taga toa nurgas ja päkapikud vedasid mulle tööriistu ette, et Kiirkomput parandada. Mõni tund hiljem sai masin parandatud, see oli nagu uus! Kui ma kella nägin, oleksin ma peaaegu toolilt maha kukkunud! Ma pidin otsekohe koju minema, varsti oli hommik ja kui mu vanemad näevad et ma pole voodis, hakkavad nad minu pärast muretsema. Ma ütlesin päkapikkudele head aega ja lahkusin majast koos Tutiga. Ta võttis enda taskust välja tillukese, umbes kahesentrimeetrise kirstu ja pani selle lumme. Seejärel ütles ta paar võlusõna ja kirst suurenes piisavalt, et ma saaksin sinna koos Tutiga sisse minna. Me hüppasime kirstu sisse ja ma olin jälle selles miljonivärvises augus, mis keerles. Mõni hetk hiljem me maandusime pööningule madratsi peale, kus ma magasin. Tuti võttis enda taskust minikirstu ja pani selle enda koha peale tagasi. Ta ütles need samad võlusõnad kui enne ja kirst leidis oma endise kuju. Tuti ütles mulle head aega ja hüppas aknast välja. Tänane öö oli tõeline seiklus mulle ja Tutile. Ma jäin kohe jälle magama ja hommikul oli mul sussi sees väike kirst ja kiri: “See kirst ei ole tavaline, see on võlukirst. Kui sa tahad meile, päkapikkudele, külla tulla, võta kirst välja, pane maha ja ütle võlusõnad: „Päike ja kuu, soe ja külm, võlukirst, vii mind teisele poole maad!“ Tule meile külla, kui sa tahad, sa oled teretulnud!“ Mulle meeldib väga see kirst, see pole lihtsalt tavaline mänguasi…

Kuidas ma Lumemehega kohvikusse läksin Autor: Markus Albert Vanus: 9-aastane

Ma ehitasin kord suure Lumemehe, kes ärkas ellu ja ütles mulle:“Ma soovin sinuga kohvikusse minna.“ Mina vastasin: „Okei, lähme siis.“ Me läksimegi kohvikusse ja kohe hakkas Lumemees sulama, sest kohvikus oli ju soe. Ta sulaski ära nii, et põrandale jäi loik. Ma läksin kohvikust ära ja jooksin koju, sest mul oli häbi. Järgmisel päeval ehitasin ma uue Lumehe. Temaga ma enam kohvikusse ei läinud.

Kuidas õunapuu sai kuusepuuks Autor: Leanne Kiilo Vanus: 11-aastane

Kunagi ammu-ammu kuskil kaugel metsa serval elasid kord kolm õunapuud. Nad elasid küll kolmekesi koos, kuid olid siiski natuke erinevad. Üks neist oli suurem, teine keskmist kasvu ja kolmas teistest väiksem. “Õunad on nii igavad,” ütles keskmine õunapuu ühel ilusal päikesepaistelisel hommikul. “Sul on õigus,” ütles kõige suurem õunapuu, “kasvatame parem midagi muud.” Kõige väiksemale õunapuule see idee ei meeldinud. “Aga äkki inimesed hakkavad neid jälle varastama,” kahtles ta ja lisas kurvalt: “iga sügis tulevad inimesed ja korjavad meilt kõik õunad ära ning lindudele ja loomadele ei jätku midagi.” “Ära muretse, me teeme need pruuniks ja krobeliseks,” ütles keskmine õunapuu, “vaevalt nad selliseid tahavad.” Nii kasvatasid kõige suurem ja keskmine õunapuu endale käbid, aga kõige väiksem õunapuu kasvatas ikkagi õunu. Suvi möödus ja saabus sügis. Inimesed hakkasid nagu tavaliselt õunu korjama, aga see kord ainult kõige väiksemalt õunapuult, sest teistel õunapuudel ei olnud õunu. Kui jõudis kätte talv, tulid osad uudishimulikud inimesed hoopis käbisid korjama. “Pole hullu, nad on lihtsalt uudishimulikud,” ütles kõige suurem õunapuu, “pärast lähevad nad ära, kui saavad aru, et neile käbid ei meeldi.” Kuid tuli välja, et inimestele meeldisid käbid. See aga ei meeldinud üldse kõige suuremale ja keskmisele õunapuule. “Me peame midagi tegema,” ütles kõige suurem õunapuu. “Äkki te kasvatate hoopis õunu,” pakkus kõige väiksem õunapuu. “Ei, ega me selleks käbisid kasvatama ei hakanud,” vastas kõige suurem õunapuu. “Mis oleks, kui parem kasvatame endale okkad? See hoiab kindlasti inimesed eemale.” Ka suurele õunapuule meeldis see idee. “Hea mõte!” lausus ta ja nad olid uue plaaniga väga rahul. Nii nad kasvatasidki endale okkad. Järgmisel talvel aga selgus, et see tegi olukorra veelgi hullemaks. Nüüd hakkasid inimesed neid hoopis maha raiuma, et jõuludeks tuppa tuua. Kuna nad ei näinud enam üldse välja nagu õunapuud, siis hakkasid inimesed neid edaspidi nimetama kuusepuudeks.

Jõulumuinasjutt öökullist ja tihastest Autor: Emili Adriana Joost Vanus: 11-aastane

On jõulud. Ilus aeg. Lumi langeb taevast alla. Puud on kaetud sädeleva luumekuuega, kõikjal on karge vaikus ja rahu. Öökull istub männioksal ja vaatab oma suurte silmadega öises taevas säravaid tähti ja kuud. Siis otsustab ta minna ja seada jõuludeks korda oma pesa.

Ühel jäätunud männi oksal istuvad kolm tihast. Nad näevad välja kui pisikesed kollased pallikesed. Tihastel on väga külm, sest õues on erakordne pakane. Väikesed linnukesed istuvad suled puhvis ja hoiavad üksteise ligi, et käreda külma eest kasvõi natukenegi sooja saada. Äkki kuulevad nad suurte tiibade heljumise heli ja näevad, kuidas öökull männipuu õõnsuses asuvasse pessa siseneb. Tihased otsustavad minna ja küsida, kas öökull nad oma pessa sooja laseb. Mõeldud – tehtud. Nad koputavad oma väikeste nokkadega vastu männipuu koort. Öökull pistab oma ümmarguse pea puuõõnsusest välja ja vaatab üllatunud pilguga pisikesi linnukesi. “Tere! Jõuluöö on kärekülm, meie jalakesed on jäätunud. Kas me saaksime pessa sooja tulla?”, küsivad tihased kooris. “Mul endalgi ruumi vähe!”, vastab öökull pahuralt ja lööb pauguga pesaluugi kinni. Tihased on õnnetud, lendavad pettunult tagasi oma jäätunud oksale.

Öökull mõnuleb oma soojas ja hubases pesas. Ta sööb piparkookidest kõhu täis ja jääb tukkuma. Mõne hetke pärast kuuleb ta koputust. Ta ei taha pesaluuki avama minna ja püüab unne suikuda. Kui ta silmad looja laseb, kuuleb ta koputust jälle. Ta arvab, et need on jälle need tüütud tihased, kes tahavad tema pessa sooja tulla. Öökull on pahane, et tal magada ei lasta. Nõudlik koputus kostab jälle. Öökull pistab pea välja, kuid ei näe mitte kedagi – jõuluöö on vaikne ja rahulik. Ta sätib end uuesti magama, kuid talle meenuvad väikesed külmetavad tihased ja ta kuuleb jälle tasast koputust. Seegi kord pole ukse taga mitte kedagi. Öökull istub vaikselt ja mõtiskleb. Ta mõistab, et see on tema süda, mis nõnda valjusti tuksub – südametunnistus ei lase tal magama jääda. Öökull saab aru, et oli olnud isekas ja külma südamega. Ta otsustab tihased metsast üles otsida ja nad oma pessa sooja kutsuda. Ta lendab kõlekülmas öös mööda metsa ja otsib tihaseid. Õnneks näeb öökull pimedas hästi ja üsna pea leiab ta üles külmunud tihased. Ta kutsub nad oma pessa sooja. Tihased on väga rõõmsad ja tänulikud. Nad järgnevad öökullile ja saavad soojas pesas koos öökulliga jõule pidada. Nüüd saab ka öökull rahulikult unne suikuda – ta süda on rahul.