Kaisa Kraav: mõtteid „Pärimismängude” lugemise järel
Iga mõistatus avab ukse järgmisele. Just nii on see Hawthorne House’is.
Raamat „Pärimismängud“ jäi mulle silma raamatupoes, kui olin uue raamatu otsinguil. Varasemalt olen armastanud fantaasiakirjandust, lootsin selgi korral leida mõne uue, seni avastamata fantaasiasarja. Minu pilku püüdis aga müstilise ja saladusliku kaanekujundusega mahukas noortepõnevik „Pärimismängud“. Peagi sai selgeks, et võrreldes varem loetud teostega on see midagi täiesti teistsugust.
„Pärimismängud“ on Jennifer Lynn Barnesi kaasahaarava triloogia esimene osa. Eesti keelde on teose tõlkinud Lii Tõnismann ning see ilmus 2024. aastal. Teose autor Jennifer Lynn Barnes on hariduselt psühholoogiadoktor. Võib-olla just seepärast oskabki ta noorte suhetest ja probleemidest nii suurepäraselt kirjutada. Sari on tuntud ja populaarne kogu maailmas, mistõttu on algne triloogia saanud lisaosi. Eesti keelde on tõlgitud triloogia kaks esimest osa. Minu loetud teos „Pärimismängud“ on pälvinud Lastekaitse Liidu ja Eesti Lastekirjanduskeskuse tunnustuse „Hea noorteraamat 2024“, samuti on see nimetatud 2024. a lugejaküsitluse „Noor loeb“ laureaadiks tõlkeraamatute kategoorias.
„Pärimismängud“ on tempokas teos, mis räägib 17-aastasest Averyst, kes unistab reisimisest, kuid pärast oma ema kaotamist elab ta autos. Ainsad, kellele ta saab toetuda, on tüdruku õde Libby ning tema parim sõber Max. Koolis on Avery nähtamatu ega tee rohkem kui vaja, et ülikooli statistilist riskianalüüsi õppima saada ja sellest tulevikus ära elada. Ühtäkki saab ta aga teada, et kuulus filantroop Tobias Hawthorne suri ning pärandas kogu oma varanduse talle. Avery asub elama Hawthorne House’i – mõistatusi täis majja. Hawthorne’id, kes on elanud teadmisega, et varandus on nende jagu, teda soojalt vastu ei võta. Hawthrone House’is elavad ka Tobiase neli tütrepoega, kes mõjuvad erakordselt kütkestava, kavala ning peaaegu ebamaisena. Averyl tekivad tunded Jamesoni vastu, kuid poiss suhtub Averysse kui uude mõistatusse. Tobiase tütrepoegade seas on ka Grayson, samuti erakordselt kütkestav, kuid Averyle kättesaamatu. Algab tihe sündmuste jada, mille käigus peab Avery välja selgitama, miks miljardär oma pere pärandusest ilma jättis. Küsimusi tuleb aga aina juurde. Kes oli ja kuidas suri Emily Laughin? Kes on tema vastaste mõrvakatsete taga? Kuhu viivad Tobias Hawthrone’e jäetud mõistatused? Samal ajal peab Avery hakkama saama ka üüratu kuulsusega. Ta on nüüd ju maailma rikkaim teismeline!
Raamatus on rohkesti mõistatuslikke saladusi ning ettearvamatuid pöördeid, mis ei lase raamatut käest panna. Põhirõhk on seejuures tegelastevahelistel suhetel ning mõistatustel, mis paljastavad tumedaid vendadevahelisi saladusi. Mõistatused lisasid raamatule mängulisust, sai ise pead murda ning tegelaste järgmisi käike ette arvata. Lugejana pani imestama, kui hästi tuli Avery oma vanuse kohta toime kuulsuse ja rikkusega. Mind köitis väga Avery ja poiste vaheline dünaamika. Huvitav oli lugeda, kuidas poisid – kõik kohutavalt erinevad – pärast varanduse kaotamist Averysse suhtusid ning kuidas see suhtumine aja jooksul muutus. Näiteks Grayson vihkas raamatu alguses Averyt, kuid muutus järgemööda tema suhtes aina hoolivamaks. Jameson võttis teda algusest peale kui mängu ning sellepärast tundis Avery, et peab ennast tõestama. Lootsin kogu raamatu lugemise aja, et Jamesoni suhtumine Averysse muutub, kuid seda ei juhtunud. Mulle meeldis, et teoses olid tähtsal kohal Avery sisemõtted, nendest arusaamiseks tuli aga vahetpidamata kirjavahemärgistust jälgida. Selliselt kirjutatud raamat sobis mulle, kuid ei pruugi kõigile meele järele olla. Minul aitas Avaery sisekõne teda paremini mõista. Kõrvaltegelastest elasin enim kaasa Maxile. Huvitavaks tegi selle tegelase minu jaoks tema nutikas kõnepruuk ja elav isiksus. Teos on minu arvates hästi kirjutatud ning ka tõlgitud. Võrreldes varem loetud mahukate fantaasiasarjadega tundus mulle selle raamatu keelekasutus ladusam. Mulle avaldas väga muljet, kui meisterlikult ja läbimõeldult oli teos üles ehitatud ning kui palju oli tähelepanu pööratud detailidele.
Raamatust jääb minu jaoks kõlama perekonna tähtsus: alati tuleb seada esikohale oma pere ning kellelgi ei tohiks lasta enda ja pere vahele tulla. Soovitan teost lugeda neil, kes otsivad raamatutest salapära, pingelisi suhteid, romantikat, riske ning suuri unistusi. Ma armastan seda raamatut ning ootan põnevusega järgmise osa lugemist, sest lõpp jättis õhku palju lahtisi otsi.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt väljakuulutatud arvustusvõistluse KAPSAS Apollo eripeemia pälvinud Kaisa Kraav (Valtu Kool).