Marika arvustab: pusle, mille tükid ümbritsevad sind ennast
Kirjandusmaastikul on selgeks saanud, et kui Suzanne Collins on otsustanud raamatu avaldada, on tal midagi ühiskonna kohta öelda. Juba enne raamatu ametlikku algust on autor välja toonud neli tsitaati propaganda, kontrolli ja reaalsuse kahtluse alla seadmise kohta - sõnum on selge. Lugedes jäävad mulle silma nii otsesed kui ka kaudsed paralleelid hetkel maailmas toimuvaga, mis ei tule mulle suure üllatusena, sest autor, kes sai kuulsaks tänu oma ühiskondlikku ebavõrdsust käsitevale triloogiale, ei avalda ilma põhjuseta pea kümme aastat hiljem kahte uut raamatut.
Loo peategelaseks on juba eelnevalt „Näljamängude” triloogiast tuttav Haymitch Abernathy. Teda ootavad ees viiekümnendad näljamängud, aastapäeva puhul saadetakse Kapitooliumi oma elu eest võitlema lausa kahekordne arv tribüüte. Strateegia poolest sarnaneb Haymitch vägagi Katniss Everdeeniga - ta hoiab pigem omaette, kuid aitab truult oma liitlasi. Peategelast häirib juba algusest peale mängude ebavõrdsus ning ta võtab eesmärgiks selle muutmise. Mängud ise sarnanevad eelnevate raamatutega oma julmuse poolest. Olen läbi lugenud kõik autori teosed ning vahepeal tuli ette hetki, mil panin tähele raamatu sarnasust teisetega, kuid õnneks leidis peatselt aset, midagi põnevat ja teistsugust. Raamatu lõpuks on Haymitch kaotanud rohkem kui ta eales arvata oskas ning jõuab sünge järelduseni, et näljamängudes pole võitjaid, vaid ainult ellujääjad.
Teoses peitub palju pisikesi detaile, mis seletavad ning ühendavad asju järgnevate Näljamängude kohta. Nende märkamiseks peab olema tähelepanelik ning eelnevalt läbi lugema „Näljamängude” triloogia. Pisikesed vihjed olid justkui üllatusmunad, mis andsid minu lugemiskogemusele palju juurde.
Collins ei venita raamatu sõnumiga ka peale tsitaate. Esimese asjana mainib ta lugejale, et lõikuspäev toimub peategelase sünnipäeval, milleks on neljas juuli. Ma usun, et siin ei pea kaua nuputama, millele autor viidata soovib. Mulle sai seda lugedes kohe selgeks, milline raamat mind ees ootab ning see tekitas minus palju huvi. Otsisin raamatust seoseid hetkese maailmaga nagu oleks see aardejaht. Mida rohkem ma otsisin, seda rohkem ka leidsin. Teose alguses välja toodud tsitaadid olid justkui filtrid, mille abil raamatu sisust tõeliselt aru saada.
Minu üheks lemmikuks osaks raamatust, mille üle mõelda, on viiekümnendate Näljamängude areen. Tegu oli lummava areeniga, mille ilu kirjeldamiseks ei jätkunud sõnu. See oli maagiline, täis loomi ning taimi, mis olid justkui muinasjutust pärit. Tekib kohe kathlus, Näljamängud on oma loomuse poolest liiga sünged sellise areeni jaoks ning seda paneb tähele ka peategelane Haymitch. Ei möödu palju aega enne kui selgub milles konks on. Nimelt vaatamata sellele, et kõike leiduvat saab kirjeldada ahvatlevana on see ka mürgine. Kõik taimed ning isegi ojas voolav vesi on võimelised tapma. Süütu ei ole areenil miski. Hiljem saab selgust ka areeni kuju kohta. Erinev maastik moodustas silma, mille tähendus ei jää kindlasti märkamata.
Suzanne Collins oskab kirjutada selge sõnumiga teost, mõtteainet jätkub peale lugemist veel kauaks. „Lõikuspäeva päikesetõus” ei olnud üksnes raamat, vaid pusle, mille kokku panemiseks pidi kasutama vihjeid ennast ümbritsevast ühiskonnast. Soovitan siiralt raamatuga tutvumist, sest see on tõeline kogemus lehekülgede vahel.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt väljakuulutatud arvustusvõistluse KAPSAS Apollo eripeemia pälvinud Marika Karnetova.