Marika arvustab: sumisev armastus

Sven Mikseri „Vareda” on raamat, mis vallutas eesti kirjandusmaastiku ning mille kaja lõpuks ka minuni jõudis. Juba peale esimeste peatükkide lugemist tekkis mul suur küsimus. Nimelt ei suutnud ma välja nuputada, miks see raamat niivõrd populaarne on. Menukaid teoseid iseloomustab tihtipeale kergem keel, tihedad sündmused ning kiire tempo. Minu silmis ei sobi „Vareda” kirjeldamiseks eelevatest sõnadest ükski.

Laineid löönud teos käsitleb noorust, eneseavastust ja suve, mille lõpp veel ei paista. Tegevuse keskel on 16-aastane kunstikooli pürgiv Johannes, kes oma murede vältimiseks Varedale põgenes. Sealses koolimajas hakkab noormees pidama mõisakooli valvuri ametit. Pisikülas omavanuseid napib, eriti suvehooajal, kuid vaatamata sellele sõbrustab ta noore ja sümpaatse õppejuhi Margitiga. Peale mõningat tagaajamist saab Johannese sõbraks ka külapoiss Andreas. Teoses ei toimu palju kui välja arvata mõned seigad peategelase uute sõpradega. Johannese elu on aeglane, ta naudib ilma ja ümbrust ilma ajalimiidita. Tihti meenutab ta õppetunde varasemast elust. Enamjaolt pärinevad tarkuseterad nooruki mentorilt – Joonaselt, kes jutustab kunstist, ajaloost ning usust. Lugejana on vahel raske aimata, kuidas meenutus hetkega seondub. Sageli tuleb ette olukordi, mil tavalise vestluse keskel tuleb jutuks hoopis Caravaggio looming. Mikser on üritanud lehekülgede vahele mahutada palju erinevaid mõtisklusi, mille tagajärjel jääb Johannese suvistele seiklustele ruumi pigem vähe. Peategelase suvi venib. Hetki, mil ta lihtsalt on, kirjeldab autor pikalt ja sisukalt. Kokkupuuted teiste tegelastega sujuvad kiiresti, kuniks on Joonas tagasi üksinda. Lugedes ootasin juba kiheledes, millal tegelased taas kohtuvad.

Pikkade kirjelduste üle on keeruline kurta, kui nad on imeilusalt kirjutatud. Peaaegu iga lugeja on välja toonud Mikseri muljetavaldava keelekasutuse. Pean tõdema, et nõustun nendega täielikult. Autor suudab kokku panna kauneid lauseid kasutades rikast sõnavara. Nimetaksin Mikserit isegi sõnade võluriks, sest oma esimese raamatu kohta on ta hakkama saanud peaaegu, et imega. Lugesin lehekülgi mõnuga, lastes endal tunda lugu nii nagu autor seda tahtis.

Kõige rohkem sümpatiseeris mulle viis, kuidas autor armastust sõnadesse pani. Teoses leidis aset eesti kirjandusmaastikul silmapaistev kiindumuse lugu. Eriline seepärast, et selle keskel olid kaks noormeest. Lugejana ei saa me kunagi poiste armastusest täielikult aru. Kas tegu on lihtsalt tugeva sõpruse või ikkagi romantilise suhtega, seda tõlgendab igaüks ise. Mina näen selles sündivat kiindumust, mis ei pruugi Johannese Varedalt lahkumise tõttu suureks areneda. Mikser kirjeldab tegelaste vahelist armastust suminana. Nende vaheline usaldus kasvab ja tugevneb ning peagi on mõlema jaoks tekkinud turvalisus. Kõlama jääb tsitaat: „Armastusel on mitu nägu <…> ja mitte kõik neist ei ole ilusad. Vahel tehakse tema pärast hirmsaid asju.”

Raamatu lugemine meenutab päevitamist, mille tagajärjel tekib aeglaselt päevitus. Vahel on tunne, et tüdimus kipub peale, kuid just siis leiab aset midagi piisavalt üllatavat ning tekib jaksu edasi lugemiseks. Teekonda saadab imeline sõnakasutus, mis on võrreldav päikese soojusega. See raamat ei sobi kohe kindlasti lugejale, kes vajab pidevat tegevust. Pigem naudib seda keegi, kes peab lugu ilusast sõnast ning ajaloost. Lugemine võtab aega ja kannatust. Igaühele see ei ei meeldigi, aga nagu autor ise ilusti ütles: „Armastust ei saa käskida <…> Ja keelata ka ei saa”.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt väljakuulutatud arvustusvõistluse KAPSAS Apollo eripeemia pälvinud Marika Karnetova.