Liitlaste silmis oli ta kartmatu vabadusvõitleja, osav spioon, naine, kes oli oma ajast ees. Gestaapo silmis oli ta fantoom, vari, paaniliselt taga otsitud vastupanuvõitleja. 1912. aastal Uus-Meremaal sündinud Nancy Wake põgenes kuueteistkümneselt Austraaliast range ema juurest, elas mõnda aega omal käel New Yorgis, siis Londonis, siis ajakirjanikuna Pariisis. Leidis elukaaslaseks jõuka töösturi, kolis Marseillesse, sai tuntuks sealses kõrgseltskonnas. Kuid siis algas teine maailmasõda. Ohtusid eirates ja abikaasa raha kasutades asus Nancy tegema koostööd vastupanuliikumisega: aitas päästa sõjavange, tegutses kullerina. Sakslased panid osavale vaenlasele, kes kõigist nende lõksudest pääses, hüüdnimeks Valge Hiir, oskamata kahtlustada, et tegu võib olla naisega, liiatigi kena, rikka ja nipsaka daamiga. Kui gestaapo arreteerib Nancy abikaasa, teeb noor naine Šotimaal läbi liitlaste diversandiväljaõppe. Prantsusmaale naaseb Nancy juba agendina, et koondada Auvergne’i piirkonnas vastupanuliikumise rühmad, õpetada nad välja ja varustada relvadega. See ei ole lihtne, sest esiteks ei usalda prantslased inglasi ja teiseks ei usalda nad naisi – vähemalt selles osas, mis puutub sõjapidamisse.