„Suremine on raske töö, kui nii väga armastatakse elu,“ tõdes Simone de Beauvoir (1908–1986) oma ema hääbumist jälgides. Autor kirjeldab tundlikult ja kohati ehmatava otsekohesusega ema viimaseid elunädalaid pärast seda, kui ta kodus kukkumise järel haiglasse viiakse ja tal vähk avastatakse. Paratamatusega silmitsi seismine paneb tütre vaatama tagasi ema elule, uurima tema valikuid ja kujunemist, ohverdusi ja unistusi. Niisama ausalt vaatleb ta omaenda tundeid ja analüüsib nende omavahelist kohati keerukat suhet. Välja joonistub ajastuline portree naise rollist ühiskonnas ja talle pandud ootustest ning ka ajatu, ühtaegu ainulaadne ja üldine lugu emast ja tütrest ning sellest, kuidas seisa silmitsi oma lähedase surmaga. Raili Marlingu kirjutatud saatesõna „Simone de Beauvoiri muutuvad tõlgendused“ annab ülevaate autori elust ja loomingust ning tutvustab tema tegevuse ajas muutunud käsitlusi.