Ühelgi varasemal inimtsivilisatsiooni ajajärgul pole usutud pelgalt viie meelega kogetavat maailma. See on meie ajastu eripära. Oleme meisterlikud mateeria taltsutajad, kuid oleme loobunud pühadusest – olulisimast inimeses.
Ja ometi on pühadus kõikjal meie ümber ja me sees. Tuleb lihtsalt seisatada ja vaikida. Vahel laulab ta linnuna, liigub tuulena, lõhnab nartsissidena … Homme võib see olla teisiti, aga see on alati päris, see on tõeline. Kogeda saab seda vaid südamega, sest mõistus on pühaduse jaoks liiga väike.
