Pea kaks aastat pärast õpetajaametist lahkumist kohtab Varvara vanaema hauale lilli viies üht endist õpilast. Naisel on terve elu olnud raskusi inimeste ja elu mõistmisega, aga järjest kasvav süütunne kannustab teda vastuseid otsima isegi ilma julgustavaks kompassiks olnud vanaema toeta. Mis juhtus tolle poisiga surnuaialt ja mis on saanud teistest õpilastest, kelle pärast ta kunagi südant valutas? Leppimaks, et me ei saa iial päriselt teada, millise jälje oma tegude või tegematajätmistega teise inimese ellu jätame, tuleb Varvaral käia aga hulga pikem tee.
Kirjutamisega paralleelselt on Laura Evisalu töötanud alati koolis – esmalt õpetaja, siis nõustajana. Inspiratsioon nii selle kui ka mitmete varasemate teoste jaoks on tulnud just sealt.