Viimased märkmed

Raamatu toimetaja Margot Visnap tutvustab raamatut nii: “Ene Hion (1931-2021) ei andnud alla. Need on tema viimased mõtted. Märkmed. Enamasti salvestatud haige ja pimedana. Voodis. Üksi. Ainsateks kaaslasteks diktofon, valud, palavikuhood. Aga ka lakkamatu uudishimu maailmas toimuva vastu. Tahtejõud ja elamise julgus. Oskus näha oma viimasteski päevades looduse ilu, inimeste headust, elu inimlikkust. Nii et see on helge raamat. Innustav ja julgustav. Raamat imetlusväärsest vaprusest ja võimest jääda iseendaks kuni lõpuni. Ene Hionil ilmus viimastel aastatel, kui ta nägi üpris kehvasti, pea iga aasta raamat. Ene jäi lõpuni stiilseks. Loomingulise perfektsionistina tajus ta, et viimane punkt saab olema raamat. Hooliv hüvastijätt oma sõprade ja lugejatega.” Ene Hionilt on veel ilmunud: „Kolm meest stuudios“ (1987), „Meie muutuv elulaad“ (1988, koos Marju Lauristini ja Peeter Vihalemmaga), „Poliitika on kunst. Meenutusi ja mõtisklusi Hendrik Allikult“ (1990), „Saatust ei valita“ (1990), „Pilte kultuuriloo taustal“ (1990), „Teekond läbi hiiukirnu“ (2007), „Magushapud heietused“ (2010), „Armastab, ei armasta“ (2011), „Reporteri au ja väärikus“ (2012), „Valdo Pant – aastaid hiljem“ (2013), „Valged varesed“ (2014), „Tema iskilik venelane“ (2014), „Marjustini sajand“ (2016, koos Marju Lauristini ja Margot Visnapiga), „Võta isiklikult. Gruusia keele tunnid“ (2017), „Südamete murdumise maja“ (2018), „Julm kümnend: 1940–1950 teismelise silmadega“ (2019).