Kultuurirevolutsiooni aegne Hiina. Üheksa ruutmeetri suurune tuba Pekingis. Muusikutest vanemad. Hirm ja väärkohtlemine isa poolt, kelle arvates pidi tüdrukust saama virtuoos vaid selleks, et teda omaenda karjääri nimel ära kasutada. Seejärel pagulus, kus viiulimäng ei olnud alati piisav, et eakaaslased teda omaks võtaksid, või tema elu kõige karmim hetk, kui temalt võeti ära tema viiul – tema kõige hinnalisem vara, tema kaaslane, tema hääl… Kõik need sündmused nõudsid distsipliini, kannatlikkust ja sisemist tasakaalu, mis tegid Zhangist lõpuks selle, kes ta täna on: tunnustatud viiuldaja ja humanitaari. Tema erakordne ja inspireeriv teekond annab igaühele meist julgust võtta oma saatus enda kätte.