1944. aasta sügis. Eesti Laskurkorpuse patrullile satub kätte põgeneva endise SS-lase päevik. Selle autoriks osutub aga eestlane, kes on täpselt kirja pannud, kuidas kulges elu kodumaal pärast sakslaste saabumist 1941. aasta suvel.
Päevikupidaja, romaani alguses vaid 16-aastane gümnaasiumiõpilane Väino Orunurm püüab jääda iseendaks ja leida õige suund, kuhu kujunenud olukorras minna. Kas liituda Omakaitsega või tunda kaasa kommunistidele? Kas pidada põrandaalust võitlust Eesti vabariigi eest või vaadata vaikselt kõrvalt? Selliste küsimustega heideldes puutub ta kokku erinevate maailmavaadetega, püüdes siiski leida oma kohta. Ent elul on omad plaanid ning eneselegi ootamatult astub ta vabatahtlikuna Eesti Leegioni. Järgneb väljaõpe Poolas ning lahingud Ukrainas ja viimaks Sinimägedes. Kuid kas võõras väes võõraste põhimõtete eest sõdimine on õige? Mis on üldse õige? Kuidas jääda ausaks iseenda ees? Need on küsimused, millest romaan räägib.
1959. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos ei jõudnud kunagi lugejani – 1960. aastal tekitas selle äramärkimine EKP Keskkomitees skandaali, makstes muuhulgas koha tollasele Kirjanike Liidu sekretärile Lembit Remmelgasele. Hiljem, 1981. aastal, mil autor oli romaani parandanud ja kohendanud, jäi see ikkagi riiulile.
Põneva saatuse ja sisuga romaan annab taaskord võimaluse tutvuda Raimond Kaugveri peidetud poolega.
„Võõra mõõga teenistuses” jõuab lugejateni esimest korda.
