Sveta Grigorjeva kolmas luulekogu „Frankenstein” pöörab senistest enam tähelepanu avarama, mutantjama keha- ja maailmatunnetuse otsimisele. Ihuline ja poorne, lausa tselluliidine luule lõikub terava sotsiaalkriitika ning õrnusega kõigi sobitumatute ja tõrjutute suhtes. „Frankenstein” võib inspireerida otsima mustreid nii kehalt kui ka tähistaevast, lugema nii kirjandust kui ka kuud, tekitama enesele uusi närvilõpmeid ning asetama kahtluse alla kehtivaid võimusuhteid. Luulekogu pealkirja allikas Frankensteini koletis on eikuskile kuuluv ebard, Grigorjeva käsitluses aga jõustav näide, kelle sünd nõuab kehalisuse ümber mõtestamist ning kes on piirideülene eeskõneleja kõigile neile, keda on sunnitud mingil põhjusel ennast häbenema.
emake maa
vahel mõtlen mis asi see on
et loodust kiputakse kutsuma emakeseks maaks
ja et kas ta on siis
üksikema
näib küll nii huvitav – kas ma olen siis selle
üksikema laps
üks paljudest ja kas sel juhul inimesed
on tema kõige üleannetumad ja kiuslikumad järeltulijad
kui emake maa saaks kas ta annaks meid ära
mind ja sind kogu inimkonna –
lapsendamisele
või isale kasvatamiseks
aga kus isa üldse on
millal ta tagasi tuleb
miks pole teda nii kaua näinud
pole teda üldse näinud
millal ta tuleb tagasi töölt
taevast baarist
teise naise juurest
äri ja maailma juhtimast
teadusavastusi tegemast
sõda alustamast sõda lõpetamast
otsustamast sinu ja minu
emade tütarde õdede emakese maa keha üle muide
kas maa tahtis üldse emaks saada
kas keegi üldse küsis talt
kas teda äkki hoopis ei sunnitud selleks
mulle tegelikult ei meeldi mõte ja
metafoor loodusest kui emast
arvan et loodus kui kallim
oleks palju parem
ja ega see kallim ei pea ju olema naine
mõtle kui loodus oleks su kallim
millise rõõmuga viskuks sa alasti ta merede laintesse
saades nii märjaks nagu sa kunagi pole veel saanud
millise mõnuga suruksid sa oma sõrmed ta niiskesse mulda
ja masseeriks jalgadega ta liivast pinda
millise hõõgumisega hõõruks sa end vastu ta kivist mateeriat
puudutaksid ta elunäinud krobedaid puude tüvesid
tantsiksid mõnele põõsale üldsegi mitte puist sületantsu
vabastame loodusest ema
ta ei ole kunagi tahtnud see olla
keegi meist muidugi ei tea mida ta üldse tahta võib võiks
aga vahest tahaks ta minu ja sinuga suhet
kui võrdsega