See raamat on oma põhiolemuselt Giffordi loengukursus, mille Arthur Stanley Eddington (1882–1944) pidas Edinburghi ülikoolis 1927. aasta jaanuarist märtsini. See käsitleb tollal toimunud teadusliku mõtlemise suurte muutuste filosoofilisi tagajärgi. Relatiivsusteooria ja kvantteooria oli viinud füüsikalise maailma uute veidrate käsitlusteni, termodünaamika printsiipide areng oli esile kutsunud sujuvama, kuid mitte vähem sügava muutuse. Uued füüsikateooriad, koos põhjustega, mis olid viinud nende omaksvõtmiseni, ja eriti mõistetega, mis näisid olevat nende aluseks, hõlmavad esimesed üksteist peatükki. Nende eesmärk on selgitada tänapäevast teaduslikku maailmavaadet ja seal, kus see on ebatäielik, hinnata suunda, kuhu autori kaasaegsed ideed näivad kalduvat. Viimases neljas peatükis vaatleb Eddington (kes ise oli kveeker) seda, millise positsiooni peaks see teaduslik vaade võtma inimkogemuse laiemate aspektide, sealhulgas religiooni suhtes. “Ma olen veendunud, et hinnates õiglaselt seda füüsikalist maailma, mida me nüüd tunneme, avanevad meeled selle laiemale tähendusele, mis läheb teaduslikest mõõtmistest kaugemale,” nendib autor. Saatesõna on raamatule kirjutanud tõlkija Laurits Leedjärv. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.