"Gastronoomia ajalugu on tulvil halastamatut julmust ja erakordset isekust. Samas aga kõige suurepärasemat loomisvõimet ja kunstilisust, uskumatult head maitset ja koguni ligimesearmastust. Ajaloo valguses ristuvad just gastronoomias inimese kõige alatumad ja ilusamad iseloomujooned."
Nii kirjutab soome suurimaid toidukultuuri asjatundjaid Jussi Talvi oma raamatu järelsõnas. Tal on muidugi õigus. Gastronoomia, inimese oskus toitu teha, on kujunenud kõrvuti "suure" ajalooga, sellega aeg-ajalt ristudes, seda koguni mõjutadeski. Gastronoomia on aidanud valitseda riike, pidada läbirääkimisi, võita lahinguid. Kuid mitte ainult. Gastronoomia on olnud ka vaese mehe leidlikkus ja oskus kitsasteski oludes ellu jääda ja söönuks saada.
Gastronoomia ajaloos on omad suured nimed: Menon, Brillat-Savarin, Antonin Carême, aga ka näiteks Kleopatra ja Seeba kuninganna. Jussi Talvi raamat annab põhjaliku, üksikasjaliku ülevaate gastronoomia arengust läbi aegade, vastates paljudele küsimustele nagu: mis siis ikkagi oli pattulangemise vili Piiblis, mida valmistas kokk Napoleonile pärast võidukat lahingut Marengo külas, mida pakkus vürst Talleyrandi köök Viini Kongressil, mis on õieti Prantsuse Nouvelle Cuisine. Huviline võib katsetada ka ajaloolisi retsepte: garum-kastet, hakklihapraadi à la Apicius, kana Verdi moodi või miks mitte ka Potage Sarah Bernardi.