Draama, peresaladused ja nuhk omaenda köögis! Kuidas saab küll Jevgenist kangelane, kui tal pole isegi oma tuba? Ta ei ole sporditäht ega legendaarne balletitantsija. Ta ei ole ka ameeriklane, kellel on vabadus kanda üle mõistuse erksavärvilisi riideid ja närida Juicy Fruiti nätsu. Jevgenil on ainult pisike pliiatsijupp, vanaema laua alumine külg ja joonistused, mis võivad kõike muuta. Auhindadega pärjatud kirjanik ja kunstnik Eugene Yelchin (Jevgeni Jeltšin) jutustab lõbusate seikadega loo oma lapsepõlvest külma sõja aegsel Venemaal. Tulemuseks on jõuline portree poisist, kes püüab mõista oma kohta perekonnas ja esitab kogu oma nooruse küsimusi, millele ei saa vastust. „Olnu võib elustuda erineval viisil. Ka taas nähtuna lapse silmade läbi, nii nagu me oleme seda kogenud Leelo Tungla „Seltsimees lapses“. Kuigi Eugene Yelchini lapsesilmad nägid detailides teistsugust ruumi, paiknesid kõik tolleaegsed nõukogude lapsed raudse eesriide taga. Nad elasid maailmas, kus kehtisid omad reeglid ning tavad. Tagantjärele paistavad need paljuski absurdsetena, kuid tol ajal moodustasid nad aegruumi, milles möödus tänaste täiskasvanute „õnnelik“ lapsepõlv.“ — David Vseviov