See raamat kõneleb kodus ja teekonnal kogetust, inimese maastike- ja paigatunnetusest ning sellest, kuidas geograafilisest kogemusest võib saada kunst. Autor kirjutab oma elust, erakordse saatusega läti poisist ajaloo ristteedel, põimides köitvasse jutustusse talle omaseid keskkonnafilosoofilisi arutlusi. See on ühtaegu sõja jalust emigreerunud lätlase autobiograafiline tagasivaade ning samas geograafi maastikusemiootiline analüüs, seejuures on maastike inimkomponendiks valdavalt autor ise.Kultuurigeograaf Edmunds Valdemārs Bunkše (s 1935 Liepājas) põgenes 1944. aastal koos vanematega läände ning emigreerus 1950. aastal Ameerika Ühendriikidesse. Doktorikraadi geograafia alal omandas ta Californias Berkeley Ülikoolis. Fulbrighti stipendiumiga õpetas ta külalisõppejõuna 1983. aastal Rootsis ja Inglismaal ning 1990. aastal Lätis. Professor Bunkše on ka Läti Teaduste Akadeemia välisliige ning on aidanud koostada Läti Televisiooni kultuuriprogramme.