Hea lugeja, sinu ees on Asser Murutari ja tema teekaaslaste raamat: kokku on saanud eri põlvkondade ja suhtlusvõrgustike inimesed, et heita valgust kohtumistele Asseriga oma eluteel.
Asser Murutar (1934-2017) oli legendaarne Eesti Maaülikooli õppejõud, filosoof ja sotsioloog, maasotsioloogia eestvedaja. Asser uskus vankumatult väärika maaelu võimalikkusse Eestis ning töötas selle nimel kirglikult paljudes rollides.
Asser mõtiskles tihti ajast ja Eestist kui inimeste maast ning nõnda sai ka raamat peakirja. Asser inimesena osaleb kõigis selle raamatu lugudes terviklikuna ning seetõttu ei saa ega ole tarviski lahutada tema lapsepõlve, õpingute, tööelu või purjetamise lugusid tema teekaaslaste-sõprade ja pereringi lugudest. Leht-lehelt avaneb raamatus põnev, mitmekihiline mosaiikpilt inimestest ja aegadest. Teekaaslased näevad Asserit ja iseennast oma eluteel küll igaüks isemoodi, kuid kõigist lugudest kumab Asseri kui keeruka saatusega elufilosoofi, ühiskonnateadlase ja ilusa inimese kuju. Asser ise ütles kord oma üliõpilastele, et igal inimesel on oma päevapool ja ööpool ja inimlikul inimesel on õigus mõlemaks.
Iga kaasautor (koos Asseriga on neid siin 41) on kirjutanud nii, nagu peab heaks ja õigeks.
Raamat koosneb viiest osast. Esimeses osas on teekaaslaste lood, mis on jaganud kolme rühma. Sotsioloogialabori ja Biti klubi võrgustiku lugudega alustab sõber Ülo Vooglaid, kes leiab, et elus ei ole palju neid inimesi, kellega saad arutada elu, kultuuri, ühiskonna, majanduse ja looduse toimimisega seotud mõtteid ja „kes saab sinust aru, vahel ilma sõnadeta.“ Ülolt on ka kaastöö mõlema mehe ühisest sotsioloogiaõpetajast Vladimir Jadovist.
Tiia Kõnnussaare kaastöö „Sotsioloogialabori sünd, hiilgeaeg ja hukk” jõudis siia raamatusse viimasel hetkel. Tegemist on Ülo, Asseri ja Marju intervjuudel põhineva looga, misilmus esimest korda raamatus „Tartu Ülikool ja legendid” (Menu Kirjastus, 2012). Asserile see lugu väga meeldis.
Peeter Vihalemma ja Marju Lauristini ühisloos „Ilus inimene, romantiline mõtleja“ on tagasivaade Asseri haridusteele: „Olles ise hariduselt maakorraldaja, mis paljuski on ju maamõõtmisele rajatud, oli tema jaoks filosoofina eriti põnev küsimus, kuidas mõõta ühiskonnas toimuvaid nähtusi, millised on siin mõõteriistad ja mõõtühikud, kuidas hinnata nende täpsust ja kuidas võrrelda mõõtmise tulemusi.“
Marju Kõivupuu alustab: „Iseenda või kellegi teise elukäigust kõneldes on põhjust küsida – kes ikkagi mängib meiega täringuid? Miks ühe või teise kaas- teelise elutee kujunes justnimelt selliseks nagu ta kujunes ja kui palju on kõigel sellel pistmist inimese enda teadlike valikutega, temast endast sõltumatute oludega, juhustega, saatusest ette määratu või määramatusega? Miks me sünnime nimelt sellesse aega ja sellesse kohta? Miks me satume oma elus kokku justnimelt nende inimestega?... Ja alati on meil põhjust küsida kõigepealt iseendalt: kuidas tulla toime oludes ning jääda inimeseks selle sõna parimas tähenduses ka siis, kus tuuled ei paisuta purjeid kaugeltki pärituules, vaid pigem vastupidi.“
Aare Kasemets: „Peatun Asseriga seotud mäluretkel, alustades algusest (1983) ja liikudes edasi üliõpilase-õppejõu vestlusvormis artiklite, juhtimisringi, maa- kultuuriseminaride, maasotsioloogiliste uuringute, maaelupoliitika mõjude mõõtmise ning lõpuks Maaülikooli missiooni juurde. Mul oli võimalus kasutada ka Asseri arhiivi. Me viimaste vestluste märkmeis hoian Asseri mõtte grammatikat.”
Sven Sildniku alias (:) kivisildniku (:) loos on read: „Asser Murutar oli minu jaoks ja on nüüdki nagu ilmutus teisest ajast või teisest dimensioonist. Aga ehk ta oligi? Ta ei olnud normaalne, sest normaalsuseks oli õudus. Ma ei mäleta, et oleksin eelmise okupatsiooni ajal kohanud inimesi, küllap olid nad seinapakku pugenud nagu tarakanid. Laiakslitsumise oht oli reaalne. Asser Murutar oli üks vähestest inimestest, kellega mul õnnestus teatava regulaarsusega kohtuda. Oli üks juhtimisring...“
Edasi juba saa lugeda raamatust.
