I osa vaatleb Apenniini poolsaare rahvaste kujunemislugu itaallasteks poliitilises, religioosses, sõjalises, majanduslikus ning kultuurilises suhtlemises oma vallutajate või liitlastega. Autor ilmestab eri linnade, regioonide ja riikide arengudünaamika üldkäsitlust itaalia suurvaimude (Dante, Galilei, Petrarca ja Boccaccio järglaste) värvika tutvustamisega nii ühiskonnakihina kui ka isiksustena. Asjakohased kroonikakatked, mõtestatud faktid ja üldistused ning õnnestunud detailid muudavad lektüüri lihtsaks ja nauditavaks. Giuliano Procacci (1926–2008) „Itaallaste ajalugu“ (1968) on üks olulisemaid ja loetumaid katseid käsitleda Itaalia ajalugu tervikuna, paigutades selle tingliku alguse esimese ja teise aastatuhande vahetusse. Teose II osa hõlmab kaht ja poolt sajandit valgustusajastu reformidest kuni Itaalia kommunistliku partei juhi Palmiro Togliatti matusteni 1964. aastal. Tõlkele lisatud Procacci põhjalik järelsõna pakub lühiülevaate ja tõlgenduse ka järgnevast, aastatest 1968–1996. Procacci ambitsioon oli kirjutada mitte Itaalia, vaid itaallaste ajalugu. Raamat ei piirdu seetõttu oluliste sündmuste ja suurkujude tegude kirjeldamisega, vaid üritab mõtestada ka rahva igapäevaelu ja elutingimusi, itaalia ühiskonna ja kultuuri põhilisi arengusuundi, rõhutades riigi piirkondlikke erinevusi, ühiskondlikku ja kultuurilist fragmenteeritust ning sellega kaasnevaid vastuolusid ja konflikte.