Jagger ei sisenenud poodiumile hoopiski mitte lihtsa hüppega, vaid jalutas aeglaselt, punase vaiba kõnnakuga, lava tagaosast, et televisioonivaatajad saaksid sellest imest täielikult joobuda. Ikka veel toeka juuksepuhmaga – lõigatud nooruslikus retro-kuuekümnendate stiilis –, mida ei rikkunud ükski hall salk. Tagasihoidlikus rätsepaülikonnas, mida kanti ürituse auks, kuid mis samal ajal õrnalt rõhutas selle all olevat kleenukest keha ja vetruva, atleetliku sammu nõtkust. Ainult nägu reetis 66 aastat – sündinud teise maailmasõja keskel. Kuulsad huuled, nüüdseks sissevajunud ja veretud ning põsed, millesse on sööbinud niivõrd laiad ja sügavad vaod, mis meenutavad kohutavaid üksteisega sarnanevaid arme. Ovatsioon, millega teda tervitati, ei kuulunud kuninglikule ooperimajale või Briti filmi ja televisioonikunsti ühendusele, pigem mõnele hiiglaslikule vabaõhuareenile, nagu Wembley või Dodgeri staadion. Vaatamata kõigile kiirestivõrsuvatele nn uue rock’n’roll’I žanritele teab igaüks, et on olemas ainult üks tõeline, ja Mick Jagger jääb selle rivaalituks kehastuseks. Ta vastas oma relvitukstegeva naeratusega kähiseva „Alloo!”.