"Kadri Luik (1987–2016) oli blogija, kelle postitusi veebipäevikus „Julgus mõelda, julgus öelda” jälgis tuhandeid inimesi. Kadri sulest ilmus tema eluajal kolm raamatut: “Must ja valge luik” (2013) kahasse Lauri Luigega, „Julgus mõelda, julgus öelda” (2013) ja „Julgus mõelda, julgus öelda 2” (2014) ning nüüd pärast siit ilmast lahkumist „Julgus mõelda, julgus öelda 3”.
Selle viimase raamatu pühendas Kadri eeskätt suhetele. Peamiselt „meestele, kes on tulnud mind õpetama ning minu maailmapilti avardama. Meestele, kellega olen kõvasti vatti saanud, aga tänu kellele olen naisena kasvanud ja arenenud. Meestele, kes on toonud minu mustvalgesse maailma ohtralt värvi. Jagan teiega ka kaht reaalsetel sündmustel baseeruvat lugu. ”
Sa ei tunne minu valu halle varje ja piina tegelikku sügavust, sa ei tea, mida tähendab paluda kõigekõrgema halastust, et kasvõi mõnigi tund magada – rahus ja vaikuses, ilma pisteid tundmata.
Sa ei tea minu kannatuste tagamaid ega isegi aima täit tõde.
Kui palju me tegelikult teame, mida meid ümbritsevad inimesed tunnevad, teavad või läbi elavad?
Vahel näib, et elu on vaid meelepete, et elu ilu ja valu ongi vaid illusioon. Kuid mitte minu jaoks. Mina tunnengi valu, päris valu, seda valu, mis silmanurgad kibeda veega täidab, seda valu, mis vahel kogu maailma vihkama paneb.
Minu jaoks pole elu ilu iialgi vaid roosa unelm. See ongi siiras rõõm tõusva päikese, sõõmu värske õhu ning võimaluse üle hommikul päriselt ärgata.
"