Peter Sloterdijki „Jumalahullus“ arutleb selle üle, kuidas on sündinud ja millest on põhjustatud monoteistlike religioonide leppimatu omavaheline võitlus, mis tänapäeval jätkub reaalsete sõdadena. Raamatus võetakse vaatluse alla kolm põhilist monoteismi vormi – judaism, kristlus ja islam – ning visandatakse nende järkjärguline ilmumine ajaloolise konfliktina. Sloterdijk eritleb võimalikke rindejooni monoteismide vahel ja nende sees ning arendab lõpuks mõttekäiku, kuidas monoteismid võiksid oma ainutõe-taotlustest pikkamööda loobuda. Peter Sloterdijk (snd 1947) on saksa filosoof ja kultuuriteoreetik. Temalt on ilmunud üle viiekümne raamatu, neist tuntuimad „Küünilise mõistuse kriitika“ (1983) ja triloogia „Sfäärid“ (1998–2004). Sloterdijk on kuulus ka sagedaste avalike väitluste ja poleemilise kultuurikriitika poolest. Erinevalt akadeemilise filosoofia peavoolust ei pelga Sloterdijk huumorit ega spirituaalsust, õrnust ega raevu, säravaid kujundeid ega meeldejäävaid fraase, igavusele eelistab ta erutust ja kitsidusele liialdust. „Jumalahullus“ („Gottes Eifer“, 2007) kuulub Sloterdijki hilisemasse loomingusse. See teos on küpse mõtiskluse vili ja koondab endasse mõttekäike, mille haare on ainulaadne ja aktuaalsus vaieldamatu.