„Kajakalinnad" on kirglik kõnelus elu peidetud hetkedest kuni ühiskonnakriitiliste teemadeni – kõik seob kokku keelemängulisus ja vaatlus läbi huumoriprisma. Autor flirdib absurdi ning sürrealismiga ja nendib, et ilmselt ei saagi ta kunagi päris valmis, just nagu Tallinn Ülemiste vanakese legendis.