Lapsesõbralik raamat sisaldab 8 lühijuttu, mis on illustreeritud mustvalgete värvimiseks mõeldud piltidega. Jutud räägivad sellest, mida ühes majas ja aias elavad loomad (kassid, koer, hiired, võililled jt) ja asjad (suusad, õmblusmasin) mõtlevad ja tunnevad.
***
„Kui Kati nägi, et Tema Inimene sikutab ülemiselt riiulilt alla lukkude ja trukkidega koerakotti, sai ta kohe aru, mis toimuma hakkab. Läbi, rahu ja mõnusa äraolemise aeg on läbi! Kõigepealt rappumise ja võõraste lõhnade saatel autosõit, mida oli võimalik välja kannatada ainult küüsi kotipõhja lüües ja etteheitvalt läbi trellide autojuhi poole kaeblikke hüüdeid saates. Aga edasi läheb veel hullemaks. Auto jääb seisma, uks avatakse, ka trellitatud kotiuks avatakse – no see iseenesest on hea, sest selle lollaka koera – Ruubi – lõhn (teda oli sellega paar päeva tagasi maniküüri veetud) käis närvidele.
Kati pistab pea kotist välja ja nuhutab süngel ilmel teda vastu võtvaid aroome. Nartsissid. Toomingad. Hüatsindid, võililled, tulbid, lehelinnud, mesilased, varesed, meri. Kohutav tuul puhus Kati vuntsid viltu, kui ta põntsuga autost asfaldile hüppas.
/-/
Kõigepealt hakkas kõrgete naatide vahelt paistma üks viltune kõrv, siis teine, siis üks silm – ja teist silma polnudki, siis kaks paksu põske. Oled sa kass või hamster, mõtles Kati põlglikult ja ajas seljakarvad aegsasti turri. Tuhkhall isend oli kass mis kass, elus mõndagi läbi elanud. Rebitud kõrv ja puudu olev silm lasid aimata põnevat ööelu, seiklusi, murtud hiiri ja ülesärritatud koeri. See oli pätt-kasside stiilipuhtaim esindaja – kirevast minevikust oli ta kaasa toonud sitke keha ja tarmukuse, samuti lootuse helgematele hetkedele. Näiteks veidike kassikrõbinaid kindlustaks talle ühe vägagi helge hetke. Pätt ligines sihikindlalt, ju ta oli talve jooksul, mil Katit polnud oma valdusi valvamas, siin peremehetsenud. Kati läks Pätile vastu ja see ajas imestusest oma punnpõsed veelgi ümmargusemaks. Ta ei uskunud oma silma, et teda võetakse vastu nagu kallist külalist.“