Mõtlemine toimub keeles, kuid keel on petlik. Grammatiliselt normaalne lause võib öelda hoopis muud, kui ta paistab ütlevat; tegelikult võib tal üldse puududa tähendus. Selle lihtsa ja ilmse mõtte saab vormida radikaalseks filosoofiliseks võimaluseks: mis siis, kui metafüüsika, eetika, esteetika ja teoloogia laused on kõik üks suur nonsess? Just niisugune on üks põhimotiiv XX sajandi algupoolel õitsele puhkenud loogilise positivismi mõttevoolus.
Briti filosoofi Alfred Ayeri (1910–1989) „Keel, tõde ja loogika“ ilmus 1936. aastal. See oli 25-aastase autori katse raiuda mõne mõõgahoobiga läbi filosoofia kahe ja poole tuhande aasta vanune probleemipundar. Enamik käsitluse põhiideid ei olnud originaalsed, neid oli juba paarkümmend aastat käsitletud saksakeelses filosoofias. Ent Ayeri energiline ja elegantne esitus tõi nad välja kuivakadeemilise literatuuri tolmukorra alt ning andis neile uue elu. „Keel, tõde ja loogika“ on tänaseni jäänud loogilise positivismi klassikaliseks manifestiks.