Tehas on poole sajandi kestel kujundanud Koeru ilmet ja eluolu. Seda on teinud inimesed, kes tehases tööd tegid ja kes siis Koerus elasid. Igaühel neist on omad mälestused toonastest aegadest, poolest sajandist, mis Koerule tänase näo andnud.
Kandnud omal ajal hoolt ja vastutust tehaserahva käekäigu eest, pean vajalikuks neid möödunud aegu ja sündmusi minu silma läbi nähtuna, siia kirjapanduna meenutada. Seda ka lootuses, et neid juurde koguneks ja siis ükskord lapitekina kokku seataks.
Uue Eesti aja teisel aastakümnel on ilmunud palju elulooraamatuid tuntud kultuuri- ja poliitikategelastelt. Neid on kirjutanud asjaosalised ise, neid on lastud kirjutada. Laulva revolutsiooni aegadest peale on kogutud elulugusid mosaiikse eestlase kuju tarvis, kes Teise maailmasõja turbulentsis tahes tahtmata selle mängukanniks osutus.
Viimaste aegade lood on osutunud kuidagi tuttavlikeks, meenutades viiekümnendate aastate koolipoisile toonase aja tuntud poliitikategelaste, sõja- ja revolutsiooniveteranide kangelastegusid. Nende lugude stiil ja ülesehitus on kuidagi sarnane. Kui toonased tegelased olid kannatanud maast madalast klassikuuluvusest tulenevat ülekohut, mis neid mässumeelseiks kasvatas, siis tänapäeval ilmuvate lugude peategelased („kangelased“) on olnud sünnist saati aatelised eestlased, veendunud vabadusvõitlejad, Eesti asja eest seisjad.
Meie tänane päev annab üha sagedamini kuulda ja näha, rääkimata kirjasõnast, mis hindab ja isegi mõistab kohut meie elatud aastate elu üle.
