Ranno oli just neljaseks saanud, kui ta nägi esimest korda Papa Konna.
Papa näis kõhn ja mitte kõige konnalikum konn. Ranno arvates oli ta aga maailma KÕIGE ARMSAM mänguasi. Papa käis Rannoga igal pool kaasas ja puges alati teki alla kaissu.
Ja siis hakkas konnapere kasvama. Järgmisena sai Papa endale kaaslaseks paksu ja rõõmsa Mamma Konna. Nüüd kandis Ranno hoolt juba kahe konna eest. Krooksukotte hüppas sisse nii uksest kui ka aknast. Sellest ajast on nad alati koos – Ranno, Papa, Mamma, Krooksu, Triibik, Bim-Bom, Villakera ja Träpsu.
Jõulude ajal leidis Ranno kuuse alt väikese Pehmiku. Temast sai kohe kõigi suur lemmik. Ja juba mõne päeva pärast tundus, et Pehmik soovib saada endale päris oma raamatut.
Konnaküla asub väikeses tiigis samblase saare ümber. Tiik koos roosade vesiroosidega on päriselt olemas. Igal kevadel alustab seal paljuhäälne konnakoor kontserti. Esilaulja kõvahäälseid krooksatusi kuuleb kaugele. Konnad istuvad suurtel vesiroosilehtedel ja tunnevad rõõmu soojast päikesest.
Ümber Konnaküla tiigi kõnnib paks ja väike pikakarvaline kass – Hiire-Nurri. Ta üritab sabaga tasakaalu hoida. Pole midagi hirmsamat kui vesi!
Aga kalad on ju nii maitsvad...
Ja oligi olemas kõik ühe toreda raamatu kirjutamiseks.
Raamatukonnad hüppasid vesiratta-autodesse, panid koivamootorid tööle, krooksutasid pasunat ja sõit võiski alata. Suurtele vesiroosilehtedele ehitatud majakestes elas palju vahvaid krooksukotte.
Konnadel käis külas suur karvane sõber Hiire-Nurri. Kassil tuli küll kogu aeg uni peale, aga kui ta üleval oli, sõitis ta konnade vesiratta-praamiga Teoproua poodi kala ostma.
Kõige väiksem konn Pehmik hüppas rõõmsalt üles-alla. „Krooks!“ hõikas pisike. „Tulge koos minuga seiklema!“
Ranno krooksukottide seiklused kirjutas raamatuks Kersti Kond, pildid joonistas ja kujundas Catherine Zarip.