Tavaarusaama järgi demokraatlike riikide poliitikute ja kindralite suhetest sõjaajal peavad poliitikud püstitama sõjaliste operatsioonide eesmärgi ja astuma seejärel kõrvale, jättes ülejäänud töö sõjaväelastele. Käesolevas raamatus seab Eliot A. Cohen niisuguse ajapõlise uskumuse kahtluse alla, väites tuntud riigimehi puudutava põhjaliku uurimise tulemusel, et just nende taganttorkiv, provotseeriv ja isegi trotslik suhtumine ohvitseridesse on sõjalise edu pant.
Tuginedes Abraham Lincolni, Georges Clemenceau, Winston Churchilli ja David Ben-Gurioni näidisjuhtumitele kinnitab autor seisukohta, millel oli ka Clemenceau – sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta. Nende nelja poliitiku näite najal, kes saavutasid eri aegadel ja väga erinevates sõdades silmapaistva võidu, järeldab Cohen, et parimad sõjaaja juhid on aktiivsed riigimehed, kes suunavad oma sõjaväelastest alluvaid saavutama edu isegi seal, kus nood omapäi läbi põruksid.
“Kõrgeim juhtimine” on mõtteid äratav ja oluline lugemismaterjal mitte ainult sõjaväelastele ja poliitikutele, vaid kõigile, kes on huvitatud juhtimisküsimustest.