Meie kirjanduse klassikute Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Lydia Koidula seitse aastat kestnud kirjavahetust, millest on säilinud kokku 94 kirja, on võimalik lugeda kui põnevat kiriromaani ajast, mil eesti romaan oli veel sündimata. See ületab kirjanduslikult väärtuselt nii mõnedki hilisemad proosateosed ja viib meid autentse kultuuriloolise dokumendina vahetult eesti kultuurielu arengu keeristesse. Seltskonnaelust tagasitõmbunud Võru linnaarst Kreutzwald on Koidula kirju nimetanud oma elu ainukesteks valgusepunktideks. Teda võlusid Koidula siiras imetlus, emotsionaalsed pihtimused ning elavad ja vaimukad kirjeldused Tartu elust. Noor kirjaneitsi Koidula, kes oli rakkes Postimehe toimetustöö, laulupeo korraldamise ja eesti teatri rajamisega, sai vanemalt ja kogenumalt kirjasõbralt häid nõuandeid eesti keeles luuletamiseks, kaastunnet ja tuge eluraskustes ning võimaluse arutada kõiki päevapoliitilisi küsimusi nagu võrdne võrdsega. Mõlemad said sellest kirjavahetusest inspiratsiooni oma loometööks, samuti on see andnud ainest hilisematele ilukirjandusteostele. Käesoleva väljaande aluseks on kirjandusmuuseumis koostatud Kreutzwaldi kirjavahetuse viies köide (1962). Vajadust mööda on kirjatekste redigeeritud, täiendatud on kommentaare ja illustratsioonide valikut. Raamatu lõpust leiab lugeja kirjandusteadlase Sirje Oleski järelsõna „19. sajandi parim eesti romaan“, nimeregistri, sõnaseletuste ja illustratsioonide loendi.