ARTIKLID
> Hirohisa Koike. The Noeme of Photography: The Paradigmatic Shift in the Photographic Theory of Roland Barthes
Käesolev artikkel väidab, et Roland Barthes’i arusaam fotograafiast tegi läbi märkimisväärse muutuse pärast Jaapani külastamist ja haikuga tutvumist. Kui 1960. aastatel viljeles Barthes peamiselt semiootilist analüüsi, siis 1970. aastatel liikus ta fotograafia ontoloogilise tõlgendamise poole. Avastades haiku kaudu fotograafia noeemi, leidis Barthes, et ei haiku ega fotograafia ei ole sobivad armastusest rääkimiseks. Sellest lähtudes kirjutas ta raamatu „La Chambre claire” fotograafia fenomenoloogiast, et luua mälestusmärk oma emale, kelle surmaga fotograafia oli Barthes’i jaoks lahutamatult põimunud.
> Lola Annabel Kass. Naistevastane vägivald Eesti dekadentlikus kunstis
Käesolevas artiklis on vaatluse all 20. sajandi alguse Eesti dekadentlik kunst, milles avaldub mehelikustatud seksuaalne vägivald. Täpsemini, mehe perspektiivist esitatud naistevastane vägivald, kus vägivallatseja rollis on meessoost subjekt. Uurimusega püüan täita tühimikku Eesti kunsti ajaloos, millest on jäänud välja seksuaalse vägivalla kujutamise analüüs, kuigi agressiivsuse ja süngete ihade visualiseerimine oli eelmise sajandi alguse kunstis levinud. See oli seotud Eesti ühiskonnas toimuvate protsessidega, mis haakusid nii kinnistunud kui ka muutuvate arusaamadega seksuaalsusest. Artikli teemat analüüsin kuue meeskunstniku loometöö kaudu: Aleksander Promet, Eduard Wiiralt, Erik Obermann, Gori, Nikolai Triik ja Voldemar Kangro-Pool.
> Anu Mänd. IVisuaalne mälestamine: Liivimaa ordumeistrite ja käsknike hauaplaadid (14.–16. sajand)
Artikkel keskendub Saksa ordu Liivimaa haru meistrite ja käsknike hauaplaatidele ning ordu mälestamiskultuurile hiliskeskajal. Kirjalike ja visuaalsete allikate põhjal uuritakse, kuhu kõrgeid orduametnikke maeti, milline oli hauatähiste ruumiline ja liturgiline kontekst. Käsitletakse tänaseni säilinud või jooniste või ajalooliste fotode põhjal teada olevat seitset hauaplaati, mis kuulusid kolmele ordumeistrile, kahele maamarssalile ja kahele komtuurile. Analüüsitakse plaatide visuaalset ja tekstilist sõnumit: milliseid motiive ja sümboleid neil kasutati, kuidas lahkunut representeeriti, milline oli pealiskirja sisu ja keel, kuidas kaunistuste ning hauakirja iseloom aja jooksul muutus. Peatutakse ka teemal, kuidas on alates 19. sajandist muudetud hauaplaatide asukohta või välimust.
> Kersti Markus. Teel Jumala riiki. Alternatiivseid lähenemisvõimalusi keskaegsete kirikute uurimiseks Euroopa äärealal
Artikli eesmärgiks on analüüsida kahte keskaegset sakraalhoonet, seades ehituskunsti arengute mõistmisel esiplaanile kohaliku ülikkonna. Valjala kirik Eestis ja Heda kirik Rootsis pärinevad üleminekuperioodist romaanikalt gootikale ning võimaldavad kompleksset analüüsi, alustades ümbritsevast maastikust ja arhitektuurist ning lõpetades skulpturaalse dekooriga. Tegeldes keskaegsete sakraalehitistega Euroopa äärealal, on allikate hulk piiratud, mistõttu tuleb olla avatud võimalikult erinevatele lähenemisviisidele ning käsitleda laiemat geograafilist areaali, et mõista murranguperioodil elanud inimeste mõttemaailma.
> Mart Kalm. Vabanenute enesekehtestus. Võrdlevalt Baltimaade arhitektuurist sõdade vahel
Artikkel võrdleb Eesti, Läti ja Leedu arhitektuuri 1920.–1930. aastatel nii ühiskonna seatud ehitusülesannete kui ka neile pakutud arhitektuursete lahenduste aspektist. Kuivõrd tegu oli algajate riikidega, siis vaadeldakse ka nende varustatust professionaalide, s.o arhitektidega. Tähelepanu pälvib läti ja eesti arhitektuuri võrsumine baltisaksa kultuurist ja arhitektide püsiv orienteerumine Saksamaale, samal ajal kui leedu arhitektuur oli heterogeensem.