Kui Thorne nägi midagi ebatavalist, tundis ta selle kohe ära. See mõrvapaik oli ebatavaline. Siin oli tegutsenud tapja, keda kihutas tagant midagi erilist, midagi teatraalset. Ta vaatas voodis olevat surnud meest, tema otsekui palvetavat asendit. Thorne oletas, et enne lõppu võis ta seda ka teha. Põhja-Londoni armetust hotellitoast leiti laip. See põlvitas alasti paljal madratsil, kapuuts peas, käed pruuni püksirihmaga kokku seotud. Ja õel detail: kõne lillemüüjalt pärja tellimise asjus… Oli möödunud ainult kümme päeva, mil vägistamises süüdi mõistetud Douglas Remfry vabanes vanglast. Keegi teadis sellest. Keegi tahtis teda ise karistada. Kui leiti teise seksuaalkurjategija laip, uskus politsei, et neil on tegemist pahelise ja külmaverelise mõrvariga. Ent kuidas meelitab tapja oma ohvreid surmapaika? Kellega arvasid ohvrid neis hotellitubades kohtuvat? Siis leidis politsei kirjad… Thorne tegutseb kõige paremini siis, kui kired on üles pekstud ja viha kihutab teda tagant. Seekord ei tunne ta mõrvatute vastu erilist kaastunnet. Alles keerulise juurdluse käigus leiab Tom Thorne ohvri, kelle eest tasub võidelda, ohvri, kelle tuvastamine osutub saatuslikuks.