Padova päritolu Rooma ajaloolase Titus Liviuse (64/59 eKr–17 pKr) kirjutatud "Linna asutamiseks alates" (Ab urbe condita) on monumentaalne käsitlus Rooma linna ajaloo esimestest sajanditest kuni Liviuse kaasajani. Nii käsitletud sündmuste kestuse ja hulga poolest kui ka teksti pikkuselt on see mahukaim paganlikust antiikkirjandusest säilinud teos isegi hoolimata asjaolust, et kolm neljandikku 142 raamatust on hävinud või teadmata kadunud. Teose avaraamat kirjeldab Rooma ajaloo varaseimat, kuningate perioodi, liitudes käsitlusviisilt teose kui terviku ideega: kirjeldada Rooma tõusu ja langust. Esimene raamat on köitvaks lugemiseks neile, keda huvitab antiikmütoloogia ja -ajalugu: tuntuimad on avaraamatus kirjeldatud Romuluse ja Remuse sünd ja tegutsemine, sabiinitaride rööv, Horatiuste ja Curiatiuste kahevõitlus ning Lucretia häbistamise ja kuningavõimu langemise lugu. Ent raamat on klassikaline teos ka ajaloolise urbanistika jaoks, sest Livius kirjeldab ajaloosündmuste kaudu Rooma kui euroopaliku linnakultuuri emalinna, selle osade ja lähialade väljakujunemist. Sõjalis-poliitilisi ettevõtmisi mainib Livius sageli pigem möödaminnes kui linnaosade, institutsioonide või ehitiste saamisloo eeltingimust. Ta tõlgendab näiteks selliste sotsiaalajalooliste nähtuste juuri nagu rahvaloendus, küüditamine, vanglate rajamine, sakraalsete objektide ilmalikustamine, meetmed uute linnaosade populaarsuse tõstmiseks jne. Raamatus leidub palju näiteid ka avaliku kommunikatsiooniajaloo, st juhtide ja rahva vahelise kommunikatsiooni uurijatele, aga ka Euroopa varasest õigusajaloost huvitatuile.