J. R. R. Tolkieni Keskmaa-lood ei piirdu vaid üldtuntud "Sõrmuste Isanda" ja "Kääbikuga", vaid kirjanik on loonud sadu erinevaid lugusid ja legende, millest osad on koondatud teosesse "Silmarillion". Ometi on ka ülejäänute hulgas palju vaimustavat, mis iga Keskmaa sõbra südame kõvemini põksuma paneb. Just sellistest juttudest, mis ei saanud kunagi päriselt valmis ja millest kasvasid välja teised ja erinevad lood, ongi kokku pandud see raamat.
Koostaja Christopher Tolkieni sõnul on "Lõpetamata lood" mõeldud eelkõige neile, kes on Keskmaa hõõgust ja hiilgust juba näinud ja igatsevad seda taas, neile, kelle meelest pole kadunud kujutlused Melkorist ja Ungoliantist vaatamas Hyarmentiri tipult alla karjamaadele ja põldudele, mis olid kuldsed jumalate kõrgest viljast; varjudest, mida heitis Fingolfini malev tol ööl, kui Kuu esimest korda Läänes tõusis; hundina Morgothi trooni all varitsevast Berenist; või Silmarili valgusest, mis ootamatult ilmus Neldorethi metsa pimeduses. Nende inimeste jaoks kaalub siinsete lugude lõpetamatuse üles Gandalfi hääl, mida kuuleme siin viimast korda, narritamas isandlikku Sarumani Valge Nõukogu koosolekul või kirjeldamas pärast Sõrmuse Sõja lõppu Minas Tirithis, kuidas juhtus, et ta saatis päkapikud Paunaotsale hästituntud peole; või siis kujutlus sellest, kuidas Vete Isand Ulmo tõuseb Vinyamari juures lainetest, Doriathi Mablung peidab end nagu uruhiir Nargothrondi silla varemete all või pilt end Anduini mudast püsti ajava Isilduri surmast.
Ometi julgeme "Lõpetamata lugusid" soovitada ka neile, kelle jaoks Keskmaa veel veidi võõra, kuid ahvatleva ilmutusena tundub: mitmed siia koondatud lugudest pakuvad nauditava lugemiselamuse, suutäie naeru ja kõikehaaravat äratundmisrõõmu: ka kangelased on ainult inimesed, ka targad teevad vigu ja miski pole ette määratud. Keskmaa pole roosavatine muinasjutt, vaid tõeline maailm kõigi selle rõõmude ja vaevadega.