Henrik Visnapuud (1889–1951) tuntakse eeskätt kui luuletajat, vähem kui näitekirjanikku. Veelgi vähem teatakse tema elu mitmekülgseid avaldusi ta heitlevas eluloos. “Eesti mõtteloo” sarjas tuleb avaldamisele Visnapuu iseloomulikke publitsistlikke artikleid ja avaldusi aastaist 1909–51. Nimiloos “Millal sünnib inimene” mõistatab Visnapuu oma enese elu tagasivaateliselt, juurdlevalt ja ümberhindavalt. Ta eristab inimese füüsilise sünni inimese vaimsest sünnist. Ja ta küsib: millal sünnib inimene vaimselt pärisinimesena. Ta arvab, et paljud inimolevused, tema endagi kaasaegsed, on elanud küll, kuid pole vaimse inimesena veel sündinud ega sünnigi. Visnapuu elu on vaja vaadata meie oma rahva ja maailma ajalooliste sündmuste taustal. Tema varasemad kirjatükid olid sageli publikut ärritavad, neile vanamoodsust näkku heitvad, trotsivad. Ta kutsub üles uuteks tegudeks moodsate futuristide vaimus. Ta lülitub ka tegevteoliselt uue Eesti ehitamisse, olgu pisut vapside, olgu vaikiva ajastu ideoloogia vaimus. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Mõtteloo Sihtkapital, Eesti Kultuurkapital ning Haridus- ja Teadusministeerium.